fbpx

Äsja ilmus noorte osalusele pühendatud noorteseire aastaraamat. Sellest saab näiteks teada, et Eesti noored on poliitilise ja kodanikuosaluse poolest Nõukogude Liitu või selle mõjusfääri kuulunud riikide seas esirinnas. Ühtlasi saab teada, et koolis jagatavatel teadmistel pole kodanikuaktiivsuse kujundamises märkimisväärset rolli. Samuti ei tingi noore positiivne suhtumine poliitikasse kõrgemat osalust. Millest siis nii hea tulemus?

Pikka aega on arvatud, et hoiakud ja väärtused kujundavad inimese tegevust ning selleks, et inimeste toimimist muuta, on vaja kujundada just hoiakuid ja väärtusi, nn teadlikkust.

Noorteseire aastaraamatu andmed julgustavad välja tooma väärtuste ja hoiakute teooriate mahavaikitud tõdesid – nimelt seda, et hoiakud ja käitumine on kaks ise asja ning väärtused on teadliku kujundamise püüete vastu võrdlemisi resistentsed.

Hiljuti on asutud taas uurima inimest teda ümbritsevas keskkonnas, mõistmaks seda, miks mõnel puhul inimene suudab oma isiklikke seisukohti ja teadmisi maksma panna, mõnel juhul mitte. Rohkem tähelepanu pööratakse inimese kehalistele ja vaimsetele tegevusrutiinidele, mis on seotud ümbritseva elu korraldusega – reeglite-normide, tehnoloogiate, esemete ja tegevuste rahalise vääringu, taristu ja ruumiga. Leitakse, et inimene teeb seda, mis on antud kontekstis normaalne ning vastavuses tema oskustega.

Noorsootöötaja normaalsus pole aga noore normaalsus, mistõttu tuleb ette, et noori kaasatakse otsustesse ka viisil, mis nende (eri rühmade) vajadustega ei sobitu. Üks olulisemaid tegureid, mis kujundab praegu noorte otsustesse kaasamist, on näiteks noorsootöötajate vajadus kirjutada projekte ja oma tegevuse tulemusi pidevalt hinnata. Sellega kaasneb vaikimisi ettekirjutus, et tagasiside tuleb esitada arvulisel ja võrreldaval kujul. Selle ettekirjutuse täitmiseks kasutatakse üha sagedamini sellist kaasamistehnoloogiat nagu standardiseeritud küsitlusankeet. See on mugav, sest jätab tõlgendamiseks palju ruumi. Keeruline on hinnata, kas 20, 40 või 60% on vähe või palju. Et tagasiside sõlmub rahaliste võimalustega, kasvab aruandja soov jätta endast head muljet ning tõmmata tagasi enesekriitikas ka siis, kui see tundub kohane. Ka noored ei oska ankeedi kõrval teistsuguseid meetodeid soovida – kogemus lihtsalt puudub. Ankeetküsitlus on niivõrd normaalne, et selle kõrvalnähte ei pandagi tähele. Näiteks seda, et noori vanemate heakskiidul ning õpetaja käsul klasside viisi lähimasse arvutiklassi suunates minnakse vastuollu uurimiseetika ja noore enesemääratlemisõigusega. Küsitlusele vastamine on muutunud mänguks, mida kõik kaasa mängivad, kuigi selle abil on raske mõista, mida siis täpselt ette võtma peaks. Vestlused noorsootöötajatega näitasid, et sisulisi järeldusi noorte vajaduste kohta teevad nad hoopis vahetute kokkupuudete, põgusate vestluste, ühistegevuse ja järeleproovimise varal.

Noorte kogemused näitasid, et nad hindavad seda, kui täiskasvanu ei küsi nende arvamust seetõttu, et keegi peab kusagil jälle aru andma, vaid selleks, et kuulata, mida noortel öelda on. Hinnatakse seda, kui osalust ei aeta liiga keeruliseks ja täiskasvanu püüab noortega samastuda.

Seega selleks, et anda noorte arvamusele rohkem jõudu, tuleb tegeleda ka noorsootöötajate tööd kujundavate reeglitega ja nende oskusega uusi tagasiside- ja hindamismeetodeid endale toimivaks rutiiniks kujundada. Millest aga ikkagi noorte kõrgemad skoorid osalemises Ida- ja Kesk-Euroopaga võrreldes? Pakun, et noorte otsustus- ja tegevusvabaduse arenguks loovad innustava keskkonna parem majanduslik toimetulek, turvalisem elukeskkond, vähem sotsiaalse toimetuleku probleeme, järjest enamate asutuste soov oma tegevuses noortele vastu tulla, väiksem ja vahetum riik ning rohkem maailmas ringiliikumise võimalusi.

Print Friendly, PDF & Email