Viimastel aastatel ilmunud uuringute põhjal võib tõdeda, et hoolimise ja avatusega ei ole meie ühiskonnas veel kõik lõplikult hästi. Nii teised käesolevas ajakirjas märkimist leidnud algatused ja meetodid kui ka programm „Hooliv klass” on hea tõestus sellest, kuidas noortevaldkonna kaudu saab väikeste sammude toel panustada hoolivama ühiskonna kujunemisesse.
Ma olin vaevu mõned päevad jõudnud tagasi Eestis olla, kui leidsin e-postkastist kirja Mihuse uuelt peatoimetajalt Gealt küsimusega, kas ma oleksin valmis sel aastal ajakirja tegemises kampa lööma oma kolumniga. Mhmm. Palusin Gealt mõtlemisaega, aga võin nüüd ausalt välja öelda, et tegelikult teadsin vastust juba selsamal hetkel. Ja see vastus on otseselt seotud tänase ajakirjanumbri keskmes olevate teemadega – hoolivus ja eneseteadlikkus.
Kui kuulsin esimest korda mõistet „inimõiguste haridus” – see ei olnudki väga ammu! –, siis üllatusin, et tegelikult ei olnud ma selle väljendiga varem kokku puutunud. Kuidas oli mul kahe silma vahele jäänud, et kõikide nende teemade kohta, millele olen pühendunud, on olemas koondtermin? Olen töötanud ligi kümnendi mitmesuguste ühiskonnarühmade – üliõpilaste, naiste, tüdrukute, rändajate ja varjupaigataotlejate – võrdsete õiguste nimel, samuti LGBT-küsimuste vallas peamiselt eri vabaühendustes ja ülikoolides. Seega oleksin endalt terminoloogia osas mõnevõrra suuremat asjatundlikkust oodanud.