Keskkonnahoiu väärtused ja noorsootöö

Liisa Aavik

Enamiku keskkonnaprobleemidest võib panna ühte suurde kliimamuutustega seotud patta. See kokku keeratud supp on varsti üle keemas ja oleme juba praegu sunnitud seda üha suuremates kogustes helpima. Kalleimat hinda maksavad meie noored, mistõttu on noorsootöös oluline keskkonnahoiu väärtusi kanda. Poliitik ja keskkonnaaktivist Al Gore ütleb, et kliimakriisiga tegeledes on jäänud ainult kolm küsimust: 1) kas me peame muutuma?; 2) kas me suudame muutuda ja 3) kas me muutume? Esimesele kahele on vastus kindlasti „jah” ning viimase vastus on meie endi teha.

Miks on meil vaja oma käitumist muuta?

Teame, et kliima muutub, kuna kasvuhoonegaaside kontsentratsioon on atmosfääris viimase 800 000 aastaga võrreldes enneolematult kõrge. Kõrvutatuna tööstusrevolutsioonieelse ajaga on kasvuhoonegaaside hulk atmosfääris tõusnud lausa 40 protsenti.

Alates 20. sajandist toimunud kliima kuumenemist põhjustab 99,9(9)-protsendise tõenäosusega just inimtegevus. Selle peamisteks põhjusteks on fossiilkütuste põletamine, transport, põllumajandus, metsade maharaiumine ja turbamaade kuivendamine. Kasvuhoonegaaside kõrgest kontsentratsioonist tingitud soojenemine mõjutab maismaa- ja arktikajää sulamist ning tõstab meretaset, mis paneb omakorda pitseri saarte vee alla jäämisele.

Kliimakriis sunnib inimesi kodudest lahkuma ja teistesse riikidesse rändama, tekitab äärmuslike põudadega seotud konflikte, üleujutusi ning mõjutab paljudes piirkondades põldude saagikust ja seega ka meie toidulauda. Kliima kuumenemine paneb põntsu nii meie vaimsele kui ka füüsilisele tervisele ning suurendab haiguste levikut. Sellega kaasneb ka palju lisakulutusi tervishoiule, jahutussüsteemidele ja muudele toimetulekuviisidele. Oodata on äärmuslikke ilmastikumuutusi, vee kvaliteedi halvenemist ja eluslooduse liikide kadumist. Just praegused noored vajavad enim teadmisi, mida selle vastu ette võtta.

Mida on noored juba teha suutnud?

Neil on suur huvi kliimakriisi vastu

Noored paistavad sellest aru saavat, sest juba  2016. aastal pidasid nad ülemaailmses küsitluses kliimamuutust järgneva kümne aasta olulisimaks probleemiks. Ligi pool miljonit neist on rahastatud programmide kaudu kliimamuutuste suhtes midagi oma kodus, koolis või kogukonnas ette võtnud. IPCC ehk Valitsustevaheline Kliimamuutuste Nõukogu ütleb, et kui me ei suuda kümne aasta sees õhku paisatavate süsihappegaasi emissioonide hulka piirata, on oodata katastroofilisi tagajärgi. Sarnaste tarbimismustrite jätkudes ja Maa rahvastiku kasvades 9,6 miljonini vajame 2050. aastal inimkonna tarbimismahtude rahuldamiseks kolme maakera.

Noored on mõjutanud poliitikat

2018. aasta augustis rootsi tüdrukust Greta Thunbergist alguse saanud Fridays For Future kliimaprotestisari näitab aga, et keegi pole liiga väike, et maailma muuta. Greta on oma kahe punupatsi ja võimsate kõnedega justkui päris lihast ja luust Pipi Pikksukk, maailma tugevaim tüdruk. Tema ühe-inimese-algatusest sai 15. märtsiks 2019. a 150 riigi ja 1,4 miljoni osalejaga kliimaprotest, mille eesotsas on just noored. Nüüdseks on viimase aasta sees kliimakriisi välja kuulutanud Suurbritannia, Iirimaa, Kanada, paavst Fransiscus ja Prantsusmaa. Suur hulk meediaväljaandeid püüdlevad sihipäraselt selle hädaolukorra parema kajastamise poole. „On väga oluline, et noored tegelevad nende teemadega. See annab ka mulle kui poliitikule kindlust, et nendel teemadel sõna võttes on ühiskonnas pidamist,” ütles president Kersti Kaljulaid Arvamusfestivali kliimaarutelul noorte kliimastreikijatega vesteldes.

Lahendusi luuakse ka ettevõtlusega

Keskkonnaprobleemide suureks põhjustajaks võib pidada ületarbimist. Ühekordse plasti liigtarbimise jälgimine aitab mingil moel enda ressursikasutuse mõju visuaalselt näha. Ennustatakse, et juba 2025. aastal on ookeanis iga kolme tonni kala kohta tonn plasti ning 2050. aastal rohkem plasti kui kala. Noored paistavad siin silma mitmete plasti vähendavate lahendustega. Teismeliste tüdrukute Superheroes programmi osana loodud ettevõte SISU kott kasutab Uuskasutuskeskuse kangajääke ning pakub tööd puuetega inimestele, kes valmistavad korduskasutatavaid toidukotte. Need asendavad õhukesi ühekordselt kasutatavaid kilekotte.

Õpilasfirmaprogrammi eestvedaja Junior Achievement Eesti korraldas möödunud õppeaastal mitu rohelist ettevõtlust soodustavat üritust. Veebruaris toimunud suureks õpilasfirmade laadaks tuli lausa eraldi rohelise õpilasfirma auhind luua. Müüdi tahket plastita šampooni, väikesi toidukotte, pillirookõrsi ning kangajääkidest valmistatud pusasid, pinaleid, juuksekumme ja kotte. On näha mõistmist, et tähtsaim pole mitte prügi sorteerimine, vaid hoopiski selle tekkimise vältimine.

Noor on teadlikum tarbija

Teadliku tarbimise trend on üha kasvamas. Noored on valmis eetilise toote eest rohkem maksma. „Noor inimene on teadlikum, kuna ta on kasvanud keskkonnas, kust ta saab maast madalast vastavat infot,” arvab Sirly Meriküll, Nähtamatute Loomade korporatiivsuhete koordinaator, kelle kogemuse põhjal on erinevates keskkonnaorganisatsioonides alati näha rohkem noori. Nende valikutel on mõju ka poodides saadaolevale kaubasortimendile: „Poodides on üha rohkem vegan-tooteid,” ütleb Sirly.

Paljud „rohelise sildita” tegevused hoiavad keskkonda

Eesti Noorsootöö Keskus korraldas suvel Noorte Jooksu, kus Magnus Kirt kutsus noori üles elektrilise abivahendita liikuma vähemalt 20 000 kilomeetrit. 747 noort ületasid üheskoos eesmärgi lausa rohkem kui 10 000 kilomeetriga. Innustades noori liikuma jala või rattaga, vähendame jalajälge fossiilkütusel sõitva transpordi ning mitmete kaudsete tegurite arvelt. Loodust, tervist ja raha säästvad tegevused ei vaja rohelist brändingut, et inimesi kaasata.

Kas me muutume ehk mida on noortel veel vaja?

Vajadus rohkema info järele

Kas teie teate, kumb on keskkonnasäästlikum: kas oma taarasse ostetud kohalik lehmapiim või Rootsist sisse toodud taimne piim kartongis? Kui me vaatame, kui palju ressursse toote loomiseks kulub, siis on kartongis taimne piim väiksema jalajäljega – selle tootmisel paiskub õhku vähem kasvuhoonegaase. Kui lähtume ainult pakendi tekkimisest, siis vähem prügi tekitab kohalik oma pudelisse ostetud lehmapiim. Keskkonnateemad on keerulised ja mitte tingimata intuitiivsed.

Enamik noortest tunneb vajadust suurema hulga kliimamuutusi puudutava info järele. Üks Fridays For Future Eesti eestvedajatest, 16-aastane Kristin Siil ütleb, et abiks on noorte väärtuste kujundamine koolis. Kui kliimastreiki ei pruugi koolid alati heas valguses näha, siis harivate ürituste ja muude ühistegevustega tullakse alati hea meelega kaasa. Noored vajavad tema sõnul rohkem julgustust ning noorsootöötajad saavad keskkonnateemade algatamisel initsiatiivi võtta. Kristini arvates on noori lihtsam tegevustega kaasa kutsuda ja oma arvamusi muutma panna kui täiskasvanud inimesi.

Võimalused enda käitumise muutmiseks

Oma käitumise ümberkujundamine võib noorele üsna raske näida, kui ise majapidamise peremees ei ole. Tunne „aga mida mina isiklikult ette võtta saan” on kerge võimust võtma. Noored vajavad julgustust, et nad saavad ka oma tegudega midagi muuta. Paljud sellistest valikutest hõlmavad vestlusi vanematega. Näiteks võidakse prügi vähendamise püüdlustes ühiselt otsustada tellida postkastile rämpspostist keeldumise kleeps või tellida tasuta pakendikott pakendite eraldi sorteerimiseks. Isikliku jalajälje vähendamiseks võib otsustada transpordivahendina kasuta hoopis jalgratast.

Võimalused suuremate ettevõtmiste korraldamiseks

Üks noorsootöö olulisimaid põhimõtteid on, et noor peab olema selle korraldusse aktiivselt kaasatud. Teistega koos on lõbusam ja julgem ning nii saab ellu viia suuremaid muutusi kui üksinda. Selleks on vaja teada, millised on noorte endi ideed. Noorteorganisatsioonis CISV International tegutsev õpilane Paula Pokinen leiab, et olulisim on haridus. Tema hinnangul ei räägita koolis keskkonnateemadest piisavalt ning noori üllatab, kui nad kuulevad, miks peaks olema keskkonnateadlik. Tema tunneb, et paljud võtavad asja naljaga või nõmedusena, näiteks ei soovi põhimõtteliselt prügi sorteerida. Paula on muuhulgas oma organisatsiooni kutsunud esinema keskkonnateemade eksperte, aga ka ise noortega näiteks kliimaprotestil osalenud.

 

Soovitused keskkonnahoiu väärtuste rakendamiseks noorsootöös

  1. Omanda ise teadmisi keskkonnast

Hoia end kursis uudistega, loe raamatuid ja vaata filme. Facebookis on tore grupp „Keskkonnasäästjad”, kus jagatakse huvitavaid uudiseid ning arutletakse nende üle. Bea Johnsoni „Jäätmeteta kodu” õpetab, kuidas oma elutegevusega vähem prügi tekitada. Mike Berners-Lee ingliskeelne raamat „How bad are bananas?” räägib sellest, milline on erinevate asjade jalajälg banaanist vulkaanini. Veebilehekülg kliimamuutused.ee teeb lühikokkuvõtte kliimamuutustest.

  1. Paku teadmisi keskkonnast

Teemat tundvate ekspertidega noori kaasavate töötubade ja asjakohaste filmiõhtute korraldamine ning raamatusoovituste jagamine on head viisid teadmisi jagada. Huvitav töötuba võimaldab aktiivselt kaasa mõelda, arutleda ja ka ennast analüüsida. Noortekeskuse laual võiks koha leida keskkonna- ja roheinnovatsiooni ajakiri Jälg ning riiulis keskkonnateemasid tutvustavad raamatud.

  1. Pane rõhku suurima keskkonnamõjuga lahendustele

Kui räägime jalajälje vähendamisest, siis põhirõhk peaks olema olulisima mõjuga tegevustel: taimse toidu osakaalu suurendamine, säästliku transpordi kasutamine (jalad, ratas või ühistransport) ja säästlik energiatarbimine. Need on ka esimesed asjad, millele keskenduda noorsootöökorralduses. Kas suupistelaual on piisavalt taimset toitu? Kas saaksite liikuda säästlikuma transpordiga? Kas saaksite kasutada hoopiski rohelise energia paketti?

  1. Tark tarbimine algab tarbimise vähendamisest

Kuigi tark tarbimine on samuti tähtis, peame mõtlema eelkõige tarbimise ennetamisele. Esimene küsimus peaks olema „kas seda on päriselt vaja?”. Ebavajalikust keeldudes teeme suurima teene prügi teket ennetades. Üritustel jagatav nänn ei rõõmusta tegelikult kedagi. Helkurid ja pastakad ununevad sahtlisse või kotti ja segunevad muu kolaga. Parem on kinkida elamusi, kinkekaarte, annetuskinke või toitu. Ja kui mõtleme, et ennetame prügi teket midagi korduskasutatavat kinkides, siis siin tuleb samuti ettevaatlik olla. Kui üritusel jagatakse sadu või tuhandeid kehva kvaliteediga korduskasutatavaid veepudeleid inimestele, kes neid ei vaja, on see hoopis tarbimise suurendamine.

  1. Rõhuta seda, mis ei sõltu inimese majanduslikust olukorrast

Üks suurimaid müüte on, et keskkonnasäästlik eluviis on võimalik vaid siis, kui sul on palju raha. Rääkige viisidest, kuidas saab ühendada raha- ja keskkonnasäästu. Swedbanki blogist leiab spetsiaalselt sellele pühendatud sarja „Keskkonna kolmapäev” ning minu isiklikus blogis Suletudring.ee on samuti sellest juttu. Meisterdades tehke asju tasuta jääkmaterjalidest: vanadest tekstiilidest väikesed ja suured toidukotid, näopuhastuspadjad jne.

  1. Korraldage keskkonnasäästlikke üritusi

Keskkonnasõbraliku ürituse korraldamine nõuab ürituse paljude aspektide läbimõtlemist ning siin tuleb appi Eesti rohelise liikumise kodulehelt leitav „Keskkonnasõbralikud suunised”. Selles on mõtteid nii koolituste, festivalide, spordiürituste kui ka messide korraldamiseks. Muidugi on vahva, kui üritus on kantud keskkonnateadlikust vaimust. Spordiüritusel või rannapeol saab teha prügijooksu ning võistelda, kes rohkem prügi kogub. Prügiga saab omakorda teha šokeerivaid kunstinäitusi. Variante on pea lõputult.

  1. Sorteerige prügi

Hoolitsege selle eest, et üritustel oleks kõik võimalused ja juhised prügi liigiti sorteerimiseks. Kui jätame prügi sorteerimata, läheb see põletamisele või prügimäele ladestamisele. Olmeprügi on ka kõige kallim vedada. Te vajate alustuseks pakendikotti, mis on üldiselt tasuta. Nimelt maksame me pakendiveo juba poes pakendit soetades kinni. Seejärel on tarvis biojäätmevedu, mis on tasuline, aga oluliselt odavam kui olmeprügi. See moodustab tavaliselt kolmandiku olmeprügist.

Paber ja papp tuleb samuti eraldi sorteerida, aga seda võib ka kasutada näiteks isetehtud paberi meisterdamisel. Selleks pannakse tükkideks rebitud paber veevanni ligunema ja püreestatakse ühtlaseks massiks. Selle massi saab omakorda isetehtud raami kasutades uuesti paberileheks muuta.

  1. Vead on õppimiseks

Vigade tegemine on normaalne osa keskkonnateadlikkuse kujundamisel. Püüa muidugi anda endast parim asjade läbimõtlemisel. Kui aga kõik ideaalselt välja ei tule, siis anna endale andeks ja võta seda õppimisvõimalusena. Meil ei ole vaja paari ideaalset keskkonnasõpra, vaid hästi palju ebatäiuslikke üritajaid. Kui palju inimesi teeb palju väikeseid asju, siis nendest tuleb kokku üks suur asi.

Kommentaar

Maria Rahamägi, JA Alumni Estonia juhatuse liige ning MTÜ Edumus asutaja

Esmapilgul võib tunduda, et keskkonnateadlikkuse edendamine on justkui lisakohustus, millega noorsootöö vallas tegutsejad peaksid tegelema. Tegelikult see aga nii ei ole, sest kuigi oma käitumismustrite muutmine võib alguses nõuda veidi vaeva ja teadlikumat lähenemist, siis omast kogemusest näen, et keskkonnasäästlikum käitumine on säästlikum ka aja- ja rahakulu mõttes.

Näiteks oleme JA Alumni Estonias korraldanud õpilasfirma alustamise üritust Hakkaton, kus kasutasime esimestel aastatel palju ühekordseid nõusid, sest nii tundus lihtsam. Vahetades ühekordsed topsid aga tavaliste tasside vastu ja korraldades mõned söögikorrad kohvikutes, suutsime ära hoida suure prügimajanduse probleemi ning ei pidanud lisaraha kulutama ühekordsete nõude ostmiseks. Keskkonnasäästlikkus oli sealjuures minu kui korraldaja jaoks boonus.

Konverentsi korraldades aga teadsime, et me ei kingi osalejatele nänni, mida tihtipeale partnerid hea meelega reklaamiks välja tahavad jagada. Me ei trükkinud bännereid, millega ürituse ruumi võiks sisustada. Me ei pakkunud osalejatele pudelijooke ja hoidsime üritusega seonduva info digitaalsena. Seeläbi hoidsime taaskord eelkõige kokku oma aega ja raha, aga tegime ka keskkonnateadliku valiku.

Niisiis tasub ükshaaval erinevatele tegevustele peale vaadata ning mõelda, kas neid on päriselt vaja. Aega, raha ja keskkonda on oluliselt lihtsam säästa kui neis probleeme juurde tekitada.

 

Kommentaar

Piret Laidroo, Rakvere valla noorsootööspetsialist. Foto autor Riho Tammekand

Mina olin noor siis, kui oli teistsugune aeg kui praegu. Eesti kuulus suurde Nõukogude Liitu. See on kindlasti mõjutanud minu tõekspidamisi ja väärtushinnanguid. Kunagi tuli endal olla väga loominguline, sest poelettidelt ei saanud seda, mida noor inimene vajas. Õmblesime sõbrannadega koos endale ise moodsaid riideid ja tuunisime olemasolevaid jalanõusid, lisasime detaile kottidele ja tegime ise palju muud. Mäletan, et meie 43 õpilasega klassis polnud ühtegi tüdrukut, kes poleks ise oma kätega midagi valmis teinud. Hindan tänagi oskust oma kätega midagi luua ja püüan seda ka noortele õpetada.

Olen õppinud käsitööõpetajaks, ent rohkem kui käsitööoskust, püüan noortele edasi anda igapäevaelus hakkamasaamise oskust, näiteks matkates. Matkamine on nagu üks väike lühiajaline elumudel. Noor on eemal oma kodust ja vanematest, kõigest sellest, mis on tema jaoks igapäevane ja turvaline. Seda nimetatakse mugavustsoonist lahkumiseks. Matkal tuleb noorel kogeda palju seda, mida kodus arvuti või telefoniga teha ei saa. Kõige raskem ongi saada noori välja turvalisest keskkonnast. Kui see on kuidagimoodi saavutatud, siis on väga oluline köita noore tähelepanu sellega, mis teda huvitab. Ükskõik, kas see on lõkke süütamine, toidu valmistamine, puu otsa ronimine, onni ehitamine, telgi ülespanek, jõest läbiminek… Noor saab igal juhul kogemuse, mida tal varem polnud. Nüüd on oluline seda kogemust koos teiste koosviibijatega jagada ja sellest omavahel õppida.

Mida ja kui palju noor kogeb ja õpib, sõltub täiskasvanutest, kes on selles protsessis tema ümber. Tähtsustan üliväga täiskasvanute – vanemate, õpetajate, noorsootöötajate, ametnike, poliitikute jt – eeskuju. Eeskujud on noore elus üks kõige olulisem asi! Olen seda oma pikal noortega töötamise ajal näinud pea iga päev ja julgen panna täiskasvanutele südamele, et kõik, mida noored täna teevad, on täiskasvanute eeskuju tulemus! Ja selle eeskuju järel tekivad noorel oma tõekspidamised ja väärtushinnangud!

Nüüd olen jõudnud kohta, kus ütlen, et kui meie, täiskasvanud, ei näita noortele eeskuju ja ei tegutse nii, et elu Maal saaks jätkusuutlikult edasi minna, siis jõuame sinna, kuhu oleme praegu teel – looduskeskkonna pöördumatu kahjustamiseni. Sellest, et meediaväljaanded kirjutavad, kui oluline on noorte tegelemine keskkonnaprobleemidega, ei ole tolku, kui on palju neid täiskasvanutest otsustajaid, kes on noortele hoopis teistsuguseks eeskujuks oma hoopis muude huvidega. Paljud noored võtavad just sellised eeskujud ja neid ei pruugi üldse huvitada, mis edasi saab.

Paljusid noori on vaja nagu elama äratada ja näidata, mis on väljaspool nutimaailma või ka väljaspool nende kodust maailma. Ja see meil ikka õnnestub ka! J Näiteks viime Rakvere vallas selleks oma noori imepisikesele Keri saarele, kus enamuse ajast ei ole elektrit, ei ole poodi, ei ole muud peale paari 80 x 300 m majakese ja majaka. Isegi puid ei kasva seal. Ja sinna minek-tulek sõltub ilmataadi tujust. Võib juhtuda, et terve nädal meri tormab ja ei pääsegi sealt ära. Väga hea on seal noortele õpetada keskkonnasäästlikkust ja rääkida erinevatest keskkonnaprobleemidest, sest väikesaared keset merd on ju ühed tundlikumad paigad keskkonnaprobleemide kohapealt. Ja eks tuulised ilmad ja tormine meri on ka kliimamuutuse tagajärg – teadlased ennustavad kliima muutumist järjest tuulisemaks. Kuidas ja millega saavad siis saarte elanikud ühendust mandriga? Poodi? Kooli? Kas saartel võib elu välja surra?

Õpetame noortele oma vallas ka erinevate ilmaoludega õues viibimist, mis tugevdab noorte tervist. Matkame ja teeme väljasõite nii suvel kui talvel, nii vihma kui lumega. Matkame päeval, ent populaarsed on ka öised matkad. Harrastame soovijatega lumel kõndimist ja enda jääauku kastmist.

Arvan, et kogu kompleksne protsess, mida aitavad pädevad ja eeskujuks olevad täiskasvanud noore ümber ellu viia, aitab noorel elus õige suuna leida ja keskkonnateadliku elanikuna Maal elu säilitada ning siin paremini hakkama saada.

 

Kommentaar

Liis Metsatalu

JA Eesti õpilasfirma programmi koordinaator

Noore eeskujuks on teine noor ning keskkond, kus ta viibib. Noortega töötavatel organisatsioonidel ja täiskasvanutel on kindlasti vastutus selle ees, milliseid väärtushinnanguid noored kannavad. Ühest küljest saame noori suunata nende vaadete ja tõekspidamiste osas, tuues nende teadvusesse keskkonnaprobleemid ja inimese rolli keskkonna saastamisel ja hoidmisel. Saame jagada valdkonna teadmisi ja olla eeskujuks neid teadmisi ka ise enda tegevustes rakendades. Teisest küljest saame noortele sisendada eneseusku, et igaühel neist on võimalik midagi ise ära teha selleks, et planeet Maa säiliks ka järeltulevatele põlvkondadele eluväärse keskkonnana. Olgu selleks panuseks kas jäätmete sorteerimine üksikisiku tasandil või uue „Teeme ära” taolise algatuse loomine.

Eneseusku saab noortesse sisestada, pakkudes neile võimalusi kogeda õnnestumist ja ebaõnnestumist, sealjuures aktsepteerides, et ka ebaõnnestumine on okei. OIulisim on, et noortes oleks sisemine soov proovida ja katsetada, sest ilma selle julguseta võivad nad jäädagi küsima: „Mis oleks kui..?” Andes noortele võimaluse korraldada ise üritusi, juhtida projekte või tegutseda õpilasfirmas, saavad noored kogemuse vastutusest, eduelamuse ise tehtust ning väärtusliku katsetamise kogemuse. Meie roll on sealjuures noori protsessi vältel nõustada, toetada ja suunata. Suurendades noorte eneseusku nende võimesse maailma muuta, saame tulevikus poliitiku ja keskkonnaaktivisti Al Gore’i kolmele küsimusele vastata kindla „Jah”-iga.

 

Kaanepildi autor on noor kunstnik Kadi Sink

Print Friendly, PDF & Email

Teostus EMOTIVE