Kui noored vaatavad pornograafiat ehk pornograafiast noorsootöös

  • Anett Männiste, SA Archimedese noorteagentuuri programmijuht, meediapädevuste uurija

Anett Männiste

Mõne aasta tagusest ajast, laagris noorsootöö erialal esimesel praktikal olles, mäletan selgelt seika, kus minu kursuseõde puutus kokku kolme 10-aastase noormehega, kes otsustasid pärast lõunat koos pornograafiat vaadata. Minu tol hetkel 20-aastane kursuseõde seisis märkimisväärse dilemma ees – mida teha? Noorsootöö õpingute ajal ei olnud keegi hoiatanud või õpetanud, kuidas käituda noortega, kes vaba aega just nii veedavad. Ka mitu aastat hiljem mõlgub mul see selgelt meeles ja sunnib otsima vastuseid küsimusele, kuidas noorsootöö ja pornograafia küll koos ühte lausesse sobivad?

„Minu esimene kogemus pornograafiaga oli 3-aastaselt”

Pornograafia on kättesaadavam kui kunagi varem, olles sageli ühe kliki kaugusel (Attwood, 2014). Veel enam – ühe otsinguga saab ligi pea ükskõik millisele pornograafilisele materjalile. Hiljuti Eestis läbi viidud uuringu (Männiste, 2019) raames nimetas üle 400 osaleja kokku 80 erinevat pornograafia žanrit ehk kujutlusvõimele väga palju ruumi ei jäänud. Kui vanemad vastajad tõid välja, et nende esimesed kokkupuuted olid peamiselt ajakirjade vahendusel (nagu Maaja), mida võib tegelikult pigem klassifitseerida erootikaks, siis nooremad vastajad tõid tunduvalt enam välja internetiavarusi, mille puhul võib esmane kokkupuude olla ükskõik millise žanriga neist nimetatud kaheksakümnest. Ka statistika näitab, et pornograafia maht veebis on kasvamas, moodustades teatud allikate kohaselt koguni veerandi veebiliiklusest (Buchholz, 2019).

Sealjuures tasub märkida, et esimene kokkupuude pornograafiaga toimub väga erinevates vanustes. Kui õppekava näeb ette seksuaalharidusega alustamist II kooliastmes, siis tegelikult saadakse esimesed pornograafia kogemused sageli tunduvalt varem. Tuginedes eelpooltoodud uuringule (Männiste, 2019) oli üks vastaja esimest korda pornograafiaga kokku puutunud juba 3-aastaselt. Kusjuures 400 vastajast oli väga suur hulk esimest korda kokku puutunud just pigem I kooliastmes ehk umbes 9–10-aastaselt.

Selline statistika toob meid uue reaalsuse ette, kus tunduvalt suurem vastutus noorte harimisel on lapsevanematel ja ka mitteformaalsel haridusel, sealhulgas seda pakkuvatel noorte- või vaba aja keskustel ja huvikoolidel, kes sageli mõjutavad noore pädevusi juba enne koolitee algust või ka selle kestel ning järel. Reaalsus, et pornograafia ja noorsootöö on ühes lauses, muutub aina tõenäolisemaks.

Pornograafia noortekeskuses/noorsootöös!?

Kindlasti on nii mõnelgi noortega töötaval spetsialistil tekkinud küsimus, millal ja veel enam miks peaks olema kohane rääkida noorega pornograafiast. Kas ikkagi ei võiks niivõrd delikaatne teema jääda vanemate kanda? Tuginedes eelnevalt välja toodud uuringule (Männiste, 2019), siis nii mitmedki vastajatest tõid välja, et nende esimesed kogemused pornograafiaga ei toimunud individuaalselt, vaid pigem oli tegemist sotsiaalse ja kollektiivse tegevusega. Pornograafiat vaadati koos sõprade, õdede või vendadega, sünnipäevadel, mänge mängides või isegi klassiruumis. Seega mõte, et pornograafia jääb pigem koduseinte vahele, ei päde.

Seda, et pornograafia tarbimine toimub ka kodust väljaspool, toetavad pornograafia tarbimise põhjusedki. Uuringutest ilmneb, et kui pornograafia tarbimise peamine põhjus on tõesti enamasti erutuse või rahulduse saamine (Smith, Attwood, Baker, 2015), siis olulisel kohal on ka igavus, nii täiskasvanute kui ka noorte puhul (Rothmann jt, 2018; Smith jt, 2015). Seega võib pornograafiaga kokkupuude olla sündinud ka puhtalt soovist sisustada vaba aega. Seda enam, et noorte seas peetakse ühist pornograafia vaatamist ka heaks võimaluseks sõprussidemeid luua (McCormack ja Wignall, 2017).

Mõeldes nüüd, et noorte- ja vaba aja keskused on üks oluline koht sõpradega aja veetmiseks, siis võimalus, et noor tarbib pornograafiat just selles kontekstis, on olemas. Olen veendunud, et nii mõnigi antud artiklit lugev noorsootöötaja või huvikooli õpetaja on leidnud eest noored, kes veebilehtedelt pornograafilist materjali vaatavad või otsivad. Nüüd kui pornograafia ja noorsootöö on ühes lauses, tekib aga küsimus, kuidas sellele ikkagi reageerida.

Hea pornograafia vs. halb pornograafia, minu väärtused vs. noorte väärtused

Pornograafia diskussioonides jagunetakse üldjuhul kaheks – need, kes on pornograafilise materjali pooldajad ja peavad seda lisaväärtuseks seksuaalelule (Watson ja Smith, 2012), ning need, kes leiavad, et pornograafiline materjal pigem soodustab vägivalda (MacKinnon, 1993, Cole, 2014 järgi) ja tekitab sõltuvust (We’re an Anti-Porn…, 2019). Pornograafia pooldajad ehk sex-positive koolkonna esindajad leiavad, et sellise materjali liigne reguleerimine piiraks valikuvabadust, samas pornograafia vastased ehk anti-porn koolkonna esindajad aga rõhuvad porngoraafia rollile perede lõhkumises.

Siinkohal tekibki tõsine konflikt väärtustes, mida kanname ka enda igapäevases töös. Tuues juurde noorsootöötaja kutse-eetika, mis määratleb ühe väärtusena noorsootöötaja lähtumise oma töös noortest, võttes arvesse nende arvamusi, ideid ja maailmavaadet (Noorsootöötaja kutse-eetika, 2019), siis kui kaugele sellega minna, kõneledes pornograafiast? Kui noor määratleb enda koolkonda „pornograafia on hea”, ja noorsootöötaja arvab pigem, et „pornograafia on halb”, siis kuidas saada hakkama niivõrd vastanduvate maailmavaadetega? Kas rääkides pornograafiast peaks lähtuma enda vaatenurgast ja kogemusest või arvestama pigem noorega?

Siinkohal tasub alustada sellest, et tegelikult õiget vastust sellele, kas pornograafia on hea või halb, ei ole. Enese määratlemine selles osas on suuresti indiviidi otsustada, tuginedes tema enda kogemustele, teadmistele ja hoiakutele. Seega võib noorsootöötaja arvata, et pornograafia on halb, ja noor, et pornograafia on hea, ning nad ei peagi jõudma üksmeelele. Väärtus peaks seisnema hoopis teadlikkuses sellest, et mõlemad koolkonnad eksisteerivad, ja mõistmises, et ka pornograafia roll meie elus on erinev. Ühiseks lähtekohaks vestlusteks pornograafiast võiks olla hoopis pornograafia tarbimispädevused.

Pornograafia tarbimispädevus ehk teadlikumaks pornograafiatarbijaks

Kõlab ehk kentsakalt aga ka pornograafia tarbimiseks on tarvis teatud oskuseid, teadmisi ja hoiakuid, mida kokkuvõtvalt kutsutakse pornograafia tarbimispädevusteks. Antud pädevused on välja kasvanud meediapädevuste teemalisest teadustööst ja nende eesmärk on kaitsta muutunud maailmas inimesi võimalike negatiivsete mõjude eest ja omada suuremat kontrolli meedia mõju üle inimesele (Potter, 2010). Sama eesmärk on ka pornograafia tarbimispädevustel, mida on kirjeldatud kui komplekti oskustest, mida inimesed vajavad, et lahtimõtestada ja juhtida pornograafiat enda elus, vaadates seda tahtlikult, kogemata sellele peale sattudes või olles suhtes pornotarbijaga (Klein, 2013).

Töö nende pädevustega ja soov integreerida neid haridusse on viinud erinevate meetodite katsetamiseni. Pornograafia tarbimispädevustel põhinevat õppekava rakendas näiteks Emily Rothmann koos teiste uurijatega 2016. aastal USA-s, kus grupile noortele räägiti pornograafia mõistest, eespool väljatoodud koolkondadest, pornograafia võimalikust mõjust ja viisidest, kuidas pornograafiaga elus hakkama saada. Õppe kestel ilmus lisaks juba eelnevalt kirjeldatule veel üks ja tõenäoliselt olulisim põhjus pornograafia tarbimiseks – seksuaalsuse kohta ei ole sageli mujalt võimalik õppida, kui pornograafiast. „Pornonäitlejad teavad, mida nad teevad,” sõnas tundides osalenud noormees, kelle jaoks pornograafia oli olnud peamine õppematerjal (Jones, 2018).

See toob meid tagasi ka peamise põhjuseni, miks peame pornograafiast kõnelema nii formaalses kui ka mitte-formaalses ja informaalses hariduses. Eestis läbi viidud uuringust ilmnes (Männiste, 2019), et eeskätt oodatakse seksuaalhariduses selgitust sellest, et pornograafia ei kuva seksuaalsust nii, nagu see päriselt on. Siinkohal peetakse silmas nii kehaideaale kui ka seksuaalse rahulduse saamist, aga ka seda, et pornograafia puhul on tegu tööstuse ja äriga. „Seks ei ole porno ja porno ei ole seks,” võttis üks vastaja tabavalt kokku selle, millest võiks pornograafiast rääkimise puhul alustada.

Mis juhtub siis, kui puuduvad lisaselgitused või põhjendused? Sellisel juhul jääb noor üksi otsustama, milline on pornograafia roll tema elus, ja teeb seda sageli täit pilti omamata. „Kui see tüdruk soovib seda, siis äkki enamus tüdrukutest soovib ka?” arutles üks USA-s läbiviidud tundides osalenud noor pornograafias nähtu üle (Jones, 2018). Mõistmine, et seksuaalsus nõuab arutelu partneriga ja teineteise mõistmist, tundub paljudele noortele võõras, kui sellel teemal ei vestelda.

Siinkohal ei tasu kogu vastutust siiski enda õlule jätta ning samuti ei tasu karta nõu küsimiseks spetsialistide poole pöörduda. Arvan, et iga noorsootöötaja või õpetaja ei pea teadma kõike, kuid tal peab olema valmisolek teema esmaseks käsitlemiseks. Seksuaaltervise Liit, Euroopa seksuaalhariduse standardid ja teised organisatsioonid ning juhendid toetavad seda, et vestlused kulgeksid sujuvalt ja nendele leitaks õige aeg.

Kokkuvõte

Kui nüüd mõelda tagasi loo alguses kirjeldatud seigale, kus kolm noormeest vaatasid koos pornograafiat, siis mida ütleksin enda kursaõele? Eeskätt soovitaksin tal alustada avatud hoiakuga vestlust sellest, mida noored pornograafiast üldse teavad ja miks nad seda tol hetkel vaatasid. Vestlused pornograafiast ei pea olema midagi keerulist, vaid algavad lihtsatest küsimustes ning avatud hoiakust. Leian, et noorsootöötaja ise ei pea ümber kujundama enda väärtusi, kuid ta võiks olla kursis sellega, kuidas arutelu alustada ja kuhu vajadusel noort edasi suunata. Pornograafia eksisteerib nii või naa, kas me soovime seda või mitte, ning reaalsust aktsepteerides saavad alguse lausete asemel täispikad vestlused pornograafia ning noorsootöö seostest. Leian, et hea on olla sammu võrra ees ja teada juba enne, mis seisukoha mina noorsootöötajana selles osas võtan.

 

Kasutatud allikad

Attwood, F. (2014). Mainstreaming Sex: The Sexualization of Western Culture. I.B.Tauris.
Männiste, A. (2019). Eesti täiskasvanute kokkupuuted pornograafiaga ja pornograafia tarbimispädevused. Magistritöö. Tartu Ülikool, ühiskonnateaduste instituut. http://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/64208/m2nniste_anett_ma_2019.pdf?sequence=1&isAllowed=y
Buchholz, K. (2019). How Much of the Internet Consists of Porn? https://www.statista.com/chart/16959/share-of-the-internet-that-is-porn/
Smith, C., Baker, M., Attwood, F. (2015). Why Do People Watch Porn? Results from PornResearch.Org. In: Comella, L., Tarrant, S. (toim-d). New views on pornography: sexuality, politics and law (lk 277–296). ABC-CLIO.
Rothman, E. F., Adhia, A., Christensen, T. T., Paruk, J., Alder, J., Daley, N. (2018). A Pornography Literacy Class for Youth: Results of a Feasibility and Efficacy Pilot Study. American Journal of Sexuality Education, 13(1), 1–17. https://doi.org/10.1080/15546128.2018.1437100
McCormack, M., Wignall, L. (2017). Enjoyment, Exploration and Education: Understanding the Consumption of Pornography among Young Men with Non-Exclusive Sexual Orientations. Sociology, 51(5), 975–991. https://doi.org/10.1177/0038038516629909
Watson, M. A., Smith, R. D. (2012). Positive Porn: Educational, Medical, and Clinical Uses. American Journal of Sexuality Education, 7(2), 122–145. https://doi.org/10.1080/15546128.2012.680861
Cole, K. L. (2014). Pornography, censorship, and public sex: exploring feminist and queer perspectives of (public) pornography through the case of Pornotopia. Porn Studies, 1(3), 243–257. DOI: 10.1080/23268743.2014.927708
We’re an Anti-Porn Organization, but We Don’t Want to Ban Porn-Here’s Why. (2019). https://fightthenewdrug.org/why-we-are-not-trying-to-ban-porn/
Noorsootöötaja kutse-eetika. (2019). https://enk.ee/noorsootoo/noorsootootaja-kutse-eetika/
Potter, J. (2010). The State of Media Literacy. Journal of Broadcasting & Electronic Media, 54(4), 675–696. https://doi.org/10.1080/08838151.2011.521462
Klein, M. (2013). Why Young Adults Need Porn Literacy. Huffington Post. Kasutatud 01.01.2018, http://www.huffingtonpost.ca/dr-marty-%20klein/youngadults-%20porn_b_2814119.html
Jones, M. (2018). What Teenagers Are Learning From Online Porn. The New York Times Magazine, 7. veebruar 2018. https://www.nytimes.com/2018/02/07/magazine/teenagers-learning-online-porn-literacy-sexeducation.html

 

Kommentaar

Kristina Birk-Vellemaa, Eesti Seksuaaltervise Liidu koolitusjuht

Pornograafia on väga mitmetahuline teema, mis võib selle käsitlemise keeruliseks muuta, kuna vastuolulist informatsiooni ning vastukäivaid seisukohti, nagu ka hoiakuid, on palju. Teemaga haakuvad soostereotüübid, seksuaalvägivald, teadlik ja vabatahtlik nõusolek, kehanormid, seksuaalne ja sooline mitmekesisus jne. Pornograafiasse on pikka aega suhtutud kui millessegi, mille eksisteerimist peaks kindlasti taunima ja suisa häbistama, ent must-valgeid lähenemisi siin ei ole. Teema käsitlemine seksuaalhariduses on väga eatundlik ning tegevusi ja lähtekohti peame valima tulenevalt sellest, millises vanuses lastega või noortega me räägime. Kui pornot vaatavat lapsed, kes saavad oma esimese ettekujutuse seksist ja seksuaalsusest pornograafia kaudu, on see vägagi suur probleem, kuna nähtu võib tekitada suurt segadust ning väärarusaamu. Kindlasti on oluline selgitada, mis on pornograafia probleemkohad. Noori harides ja informeerides peame aga arvestama sellega, et nende huvi seksuaalsusega seonduva vastu ei tohi mingil juhul häbistada ega pahaks panna. Täiskasvanute kohustus on märgata ning selgitada.

Kindlasti on noorsootöötajal õigus oma veendumustele ning nägemusele pornograafiast, rääkides aga noortega (või ükskõik, millise sihtgrupiga) peab vältima hinnangulisust, moraliseerimist ning sildistamist. Ettevaatlik tuleb olla ka väitega, et pornograafias ei kujutata seksuaalsust realistlikult, kuna see on väga üldistav. Seksuaalsus on väga eriilmeline ja eritahuline ning inimeste seksuaalsed praktikad ja seksuaalkäitumine on miski, mis on mõjutanud pornograafia tootmist. Nii palju, kui on erinevaid inimesi, on ka erinevat seksuaalsust. Küll aga tuleb olla teadlik sellest, et pornos nähtu ei ole KOGU seksuaalsuse spekter, vaid väga väike osa sellest ning tihti ühekülgne.

Noorsootöötaja või iga noortega töötav spetsialist võiks teada erinevaid lähenemisi ning ka seksuaalsuspositiivsusest pornograafias. Probleemne on ekspluateeriv ning objektistav nn peavooluporno, mis internetis levib väga erinevaid kanaleid pidi tasuta ja ilma vanusepiiranguteta ning kus seksuaalakti kujutatakse tihti väga tehnilise sooritusena ning enamus neist pornograafilistest teostest on kujutatud meeste pilgu läbi. Toodetakse aga ka nn fair trade pornograafiat, feministlikku pornot, mis oma olemuselt võib olla vägagi jõustav ning seksuaalpositiivsust toetav, sest võimaldab kirjeldada seksuaalsust palju mitmekülgsemates värvides ning naisi jõustavamalt, kui peavooluporno seda teeb. Omada infot ja teadmisi tähendab olla valmis erinevateks seksuaalsust puudutavateks vestlusteks ning see on meie ülesanne noortega töötades – olla nende kuulajaks ning aidata neil maailma kogu oma värvikuses mõista ning selles orienteeruda.

 

Kaanepildi autor on noor kunstnik Kadi Sink

Print Friendly, PDF & Email

Teostus EMOTIVE