fbpx

Nelli Jung

Mulle on eredalt meelde jäänud kunagine ringijuhendaja, kes igal võimalusel toetas loomingulisust. Ta õhutas seda tagant, julgustas katsetama ja tunnustas omanäolisust. Mäletan, kuidas ta naeratades julgustas: „Vigu pole olemas, õiget ja valet pole, on vaid sinu viis.” Tal oli suur mõju mu eneseusule ja loovusele.

Mis võiks noortel Sinu kohta meelde jääda, kui nad Sind näiteks 10–20 aastat hiljem kellelegi kirjeldaksid? Võib-olla meeldiks Sulle kuulda, et olid hooliv ja mõistev? Koostööaldis? Keskkonnasõbralik? Õiglane? Ettevõtlik? Avatud ja siiras?

Kas pole nii, et Sinu meeldejäävad omadused on noortele ühtlasi oluliseks õppetunniks ja mõjutajaks? Võimalik, et püüad ka noortes teadlikult neidsamu omadusi toetada. Samas võib ka olla, et tunned ühiskonnas vajadust mingite muutuste järele ja lähtud sellest.

Oletame näiteks, et Sinu meelest võiks ühiskond olla oluliselt sallivam ja tahaksid seda noortes soodustada. Näiteks märgates kiusamist või hukkamõistu, leiad võimaluse teema üle arutleda ja aidata kaasa mõistmisele või aktsepteerivale hoiakule. Ehk otsid ka ise võimalusi, kuidas toetada meie-tunnet ja sõbralikke suhtlemisviise.

Kui kirjeldatud viisidel väärtushoiakute mõjutamine on Sinu jaoks normaalne osa noorsootööst, siis võid endale omistada väärtuskasvataja tiitli. Kas kannad seda nimetust uhkusega, ükskõikselt või märkad sisimas hoopis protesti?

Oled sa toetaja või vormija?

Ütlen otse – paljude jaoks seostub väärtuskasvatus ajupesuga. Sest keegi justkui paneb paika, millisteks noored võiksid saada ja siis kujundab neid. Kuidas on see õigustatud?

Mulle meeldib tuua sisse analoogia taimekasvatusega. Kunagi levinud keeldude-käskude-normidega väärtuskasvatus on nagu bonsaipuu vormimine, kus taime kärbitakse vastavalt kasvataja ootustele.

Ent ometi taimed kasvavad ise ja neis on potentsiaal õitsele puhkeda või vilja kanda. Selleks vajavad nad sobivaid tingimusi ja kui keegi soodsa keskkonna eest hoolitseb, siis aitab see nende heaolule ja edenemisele oluliselt kaasa. Ka väärtuskasvatusega saame aidata kaasa selliste hoiakute ja oskuste kujunemisele, mis aitavad kaasa nii isiklikule õnnele kui ka heale koostoimimisele ühiskonnas.

Esitan nüüd Sulle ühe päris karmi küsimuse – millised on Sinu omadused, kombed või iseloomujooned, mida Sa meelsasti noortes võimendada ei tahaks? Kas Sinu tegutsemismustrites on midagi, mis Sinu meelest õnnele või heale koostoimimisele kaasa ei aita?

Kust on meie väärtused pärit?

Lapsepõlv, kodune kasvatus, kehtivad normid ja ümbritsev ühiskond mõjutavad alati isiksuse kujunemist ja väärtuseid. Näiteks okupatsiooni ajal kasvanud inimesed räägivad, kuidas siis kogetu soodustas silmakirjalikkust, õõnestas usaldussuhteid ning kuidas igasugune jutt väärtustest tundub loosunglik või isegi naeruväärne. Seda ei saa niisama lihtsalt muuta.

Minevikutaagast tuleneb olevikutaak – kõik kasvatajad on ise osa tänasest ühiskonnast koos selle kitsaskohtadega. See tähendab muidugi ka lapsevanemaid. Kodudest peegelduvad meile vastu kõik ühiskonnas lahendamist vajavad probleemid, sh vähene ettevõtlikkus või sallivus või hoolivus.

Võime tõdeda, et kodude roll on tohutu, kuid sellega ei tasu piirduda. Võime nentida, et meie käitumine ei vasta alati soovitud väärtustega seotud standarditele, ent eeskujuks oleme sellegipoolest. Võime isegi kohkuda väärtuskasvataja rolli ees, kuid me ei saa sellest kuidagi loobuda.

Mis mõttes on väärtuskasvatus paratamatu?

Olen kuulnud sellisest tööjaotusest, et noorsootöö ülesanne on noortele kogemuste võimaldamine, samas kui kool annab teadmisi ja väärtused saadakse kaasa kodust. Aga kuidas on teadmisi, kogemusi või oskuseid võimalik anda ilma hinnanguid-hoiakuid mõjutamata?

Minu väärtused peegelduvad vastu kõikidest mu valikutest, olles valikute aluseks. Näiteks väljenduvad väärtushoiakud selles, millise hääletooniga ma ühe või teise inimesega räägin, kuidas noori kaasan või ei kaasa, millisel viisil kokkuleppeid või reegleid teen, kuidas lapsi vajadusel korrale kutsun, milliseid meetodeid kasutan, kuidas vastuvaidlemisele reageerin, mil viisil eriarvamusi lahendan või millele üldse tähelepanu pööran (või justnimelt ei pööra!).

Sellised n-ö mikrovalikud loovad väärtuskeskkonna, milles noored toimivad ja mis neid paratamatult mõjutab. Pole võimalik sellisest mõjust hoiduda. Mida sümpaatsem isik, seda suurem mõju.

Võid teha eksperimendi, mõeldes oma kooliaja lemmikõpetajale – mida sa temast mäletad? Vean kihla, et Sinu mälestustest peegelduvad vastu olulised väärtused, mida õpetaja endas kandis. Enamasti on isegi nii, et õppeaine on meeldiv (või ebameeldiv!) just tänu õpetaja isiksusele.

Kas lasteaed ja kool on suurema väärtuskasvatusliku mõjuga kui noorsootöö?

Mul on kombeks seda testida ülikoolis õpetajakoolituse tudengeid õpetades. Annan neile inspiratsiooniks lugeda kunagi noorsootöö õpikusse kirjutatud väärtuskasvatuse artiklit. Pärast lugemist arutame seminaris, kas kirjutatu kehtib ka õpetaja kohta.

Minu üllatuseks väidavad nad alati: „Jaa, kehtib küll, aga noorsootöö mõju ja võimalused on palju suuremad.” Räägin siis neile, et noorsootöötajate ees esinedes olen kuulnud just vastupidist väidet. Ent kas pole nii, et kummalgi valdkonnal on väärtuskasvatuses omad trumbid?

Lasteaias ja koolis veedab noor väga suure osa enda päevast, sageli on ta seal rohkemgi kui kodus. Tõsi, õpetajad vahelduvad, kuid haridusasutuse väärtuskeskkond – see, millised normid, suhtlusviisid ja tegutsemismustrid on kombeks – mõjutab noori ja ka nende omavahelist olemist.

Kasutad Sa noorsootöö eeliseid väärtuskasvatuses?

Õpetajate sõnul on noorsootöös rohkem aega väärtustega tegelemiseks, sest aineõpe, tasemetööd jms ei survesta nii tugevalt. Eriti suureks trumbiks on aga vabatahtlikkus: isiklikult tähtsad kogemused on palju tähenduslikumad kui kohustuslikud. Kui noor valib ise enda ellu täiskasvanu, kellega teda seob ühine huvi, siis on ta mõjudele vastuvõtlik.

Koostegutsemine ja vahetu suhtlemine pakuvad häid võimalusi, et aidata noorel

–     õppida märkama väärtuste avaldumist nii noore enese kui ka teiste käitumises;

–     omandada harjumus enda väärtuste üle reflekteerida, küsides põhjenduste ja tagajärgede kohta;

–     mõista aina enam, millised tagajärjed kaasnevad ühtede või teiste väärtuste alusel käitumisega.

Need kolm olulist harjumust aitavad noorel teha teadlikke valikuid, mis lähtuvad tema enese väärtustest, kuid samas avardada enda vaatevälja ja mõistmist valikute mõju kohta.

Nii et eeskujuks olemine ei pea tähendama noortele samade väärtuste – või mingite etteantud väärtuste – sisendamist, edastamist, juurutamist vms. Oluline eeskuju on valmisolek enda puhul väärtuste väljendumist märgata ja selle üle avatult mõtiskleda.

Kuidas vigade tegemisest kasu lõigata?

Jagan eredat mälestust põhikoolist. Arutasime tunnis üht kohustusliku kirjanduse raamatut ja õpetaja sai aru, et osad polnudki teost lugenud. Vihaselt käskis ta kõigil mittelugenutel käe tõsta ja neid oli palju, pea kolmandik. Ta ägestus veelgi enam ja kirjutas neile kõigile päevikusse kahed.

Mina ei olnud ka lugenud, aga kätt ma ei tõstnud. Minutaolisi oli veelgi ja pärast kuulsime, et see teadmine jõudis ka õpetajani. Õhtul lugesin raamatu läbi ja läksin järgmisel päeval ausa moega, kuid väriseva südamega tundi.

Õpetaja tuli klassi, vaikis pikalt ja ütles siis midagi, mida keegi meist poleks osanud oodata: „Eile ma käitusin solvumise ja viha ajel. Hiljem rahunedes sain aru, et käetõstjatele kahtede sisse kirjutamine ei olnud õige samm. Ma hindan väga kõrgelt ausust, eriti kui ausaks jäädakse ka keerukates olukordades. Selle väärtusega poleks kooskõlas nende karistamine, kes ausalt tõde tunnistasid. Tühistan kahed ja vabandan emotsionaalse käitumise pärast.”

See sõnavõtt oli minu jaoks silmiavav mitmes mõttes. Ta oli esimene täiskasvanu, kes tõi väärtused sellisel kombel esile, enda valikute alusena. Vea tunnistamine ei teinud teda nõrgemaks, vaid just mõjukamaks. Ja ta avas minu jaoks uue olulise teema, mis on seotud emotsionaalse reageerimisega.

Milline võtmetegur aitab väärtusjuttudel tegelikuks saada?

Tänu sellele õpetajale taipasin, et käitumist juhivad sageli emotsioonid. Hiljem väärtuskasvatuse teemat uurides ja arendades mõistsin, et see on päris suur kitsaskoht. Nimelt võib väärtuste jutt jääda vaid sõnade tasemele, kui päris elus reageeritakse emotsionaalselt.

Kui arutame noortega väärtuste üle, näiteks kiusamise teemal, võime jõuda ühise mõistmiseni, et igaüks on erinev ja see on loomulik ja kellelgi pole õigust teist haavata. Aga reaalses situatsioonis kerkib lapsel üles näiteks tugev põlgus või üleolek, mis väljendub kohe ka käitumises. Või ärritab teda miski ja ta reageerib kohe halvustava ütlusega, ilma et oleks üldse jõudnud valikuid kaaluda või otsustada.

Eks meil endilgi on hetki, kus tagantjärele imestame või kahetseme, et kuidas ma küll nii ütlesin või tegin. Kui emotsioonid on kiired ja jõulised, siis on keeruline sõnadel n-ö sabast kinni saada ja väärtustel põhinevaid valikuid teha. Selleks on vaja oskusi.

Kuidas arendada enesejuhtimise oskusi?

Hea uudis on see, et enesejuhtimise oskusi polegi tegelikult keeruline arendada. Oleme ühe MTÜga teinud palju tööd, et alustamine oleks lihtne. Paljud õpetajad kasutavad lasteaedades/koolides Vaikuseminutite metoodikat, täpsemalt lühikesi tähelepanu ja meelerahu harjutusi (audiosalvestisi saad kuulata siin).

Isegi paari minuti kaupa saab treenida oma tähelepanu juhtimise võimet, mis parandab keskendumist ja samas ka emotsioonide regulatsiooni (ingl k märksõna uuringute leidmiseks on mindfulness). See on hea algus, kust saab edasi minna sisukama oskuste õppega. Igal juhul on noortel kasulik õppida võtteid, kuidas end rahustada, tulla toime keeruliste emotsioonide ja muremõtetega, vähendada stressi ja pingeid (vt videost noorte eneste kirjeldusi).

Kui noorel pinged kogunevad ja endaga on raske hakkama saada, siis teisi (või ennast) kahjustav käitumine lihtsalt juhtub temaga, ta ei vali seda teadlikult. Süütenöör on lühike või olematu. Paljud kiusamise juhud on sellised, kus kiusaja ise on väga hädas. Arutelude – ka väärtusarutelude – mõju on tagasihoidlik, kui see ei kasvata heaolu.

Mulle on väga südamesse läinud fakt, et 1/3 Eesti noortest on hädas depressiivsusega ja iga viies 15-aastane on viimase aasta jooksul mõelnud enesetapule. Väärtuste plaanis tähendab see, et vaimne tervis peaks olulise väärtusena esiplaanile tõusma, nii et oluliseks muutuks ennetus praktiliste oskuste kasvatamise kaudu. Oskused enda sees toimuvaga toime tulla on eelduseks, et noored saaksid teha teadlikumaid valikuid, uurida enda väärtushoiakuid ja kasvada vastutustundlikuks.

Väärtuste ja väärtuskasvatuse kohta saad rohkem lugeda eetikaveebist: www.eetika.ee

 

Kaanepildi autor on noor kunstnik Kadi Sink

Print Friendly, PDF & Email