Foto: Burst

Noorsootöö suur roll osaluskultuuri toetamisel

  • Iivika Kalden, ÜKP fondide võrdõiguslikkuse kompetentsikeskuse nõunik

Eesti noor käib koolis, vaba aja veedab ta sõpradega, tegeleb huvide ja hobidega. Ta on teadlik ühiskonnas toimuvast – poliitikast huvitatud noori on meil stabiilselt umbes 40% (Idnurm, 2011). Keskmiselt kaks kolmandikku Eesti teismelistest noortest on osalenud mõnes ühistegevuses ja nad on väga altid töötama vabatahtlikena (Toots, 2011). Ühiskondlik aktiivsus tähendab noortele täiskasvanuks olemist, mida nad seostavad muuhulgas ka valimisõiguse ning kogukonna edendamisega (ICCS, 2009).

Niisiis on meil igati aktiivsed ja ühiskonnast huvitatud noored. See on üks põhjusi, miks 2017. aasta kohalike omavalitsuste (KOV) valimistel saavad valima minna ka 16−17-aastased noored.

Põhjuseid valimisea langetamiseks oli teisigi. Nimelt oli eesmärk suurendada veelgi noorte huvi riigivalitsemise ja otsuste langetamise vastu ning harjutada neid varakult valimistel osalema, et neist kujuneksid juba enne täisealiseks saamist vastutustundlikud ja teadlikud kodanikud. Samuti oli eesmärk suurendada kohaliku omavalitsuse huvi noorte vajaduste vastu. Nagu noortevaldkonna arengukava 2014−2020 välja toob, jäetakse avalike teenuste pakkumisel noorte vajadused tihti tähelepanuta või eeldatakse neilt teiste sihtgruppidega võrdset võimekust probleemide ja konkurentsiga toimetulemisel (Noortevaldkonna arengukava 2014−2020, 2013). Nüüd, kus suurem hulk noori saab hääletada, peavad ka omavalitsused nende vajadusi ja soove rohkem arvesse võtma.

 

Palju noori, erinevad vajadused

Kõige selle juures on tähtis silmas pidada, et kõik noored ei ole ühetaolised. Nende seas on tüdrukud ja poisid, erinevast rahvusest ja sotsiaalse taustaga, erineva seksuaalse sättumuse, erivajadustega ning erinevate veendumuste ja huvidega noored. Neil on erinevad vajadused ja võimalused ning seda tuleks iga teenuse, toote või valimislubaduse juures silmas pidada. Kusjuures, noortele on oluline õpetada, kuidas nad oma huvide eest seista saavad ning samal ajal mitmekesisust ja arvamuste paljusust väärtustaksid.

Noored pole mitte ainult kohanejad, vaid muutused on ühtlasi nende eneste kujundada. Ühiskonna arengu suund sõltub paljuski praegustest noortest ja seda mitte ainult nendepoolse teadliku arendustöö kaudu. Suured muutused võivad aset leida ka seeläbi, millisteks inimesteks noored kujunevad.
(Jung, 2014)

Selleks, et rohkem noori ühiskonnaelust aktiivselt osa võtaksid ning neist oma õigusi ja kohustusi teadvad kodanikud kujuneksid, on oluline roll noorsootööl. Huvi ja aktiivsuse toetamiseks peab noortevaldkonnas leidma üha uusi osalusvorme ning arendama harjumusi kaasamõtlemiseks ja -rääkimiseks (Noortevaldkonna arengukava 2014−2020, 2013). Ei piisa noorte suunamisest noortevolikogudesse ega osaluskogudesse, sest osalust ja kaasamõtlemist tuleb toetada iga päev. Ent kuidas seda kõike noorsootöös teha? Kuidas saab noorsootöö panustada sellesse, et noored ühiskonnas toimuva vastu huvi tunneksid, ning lisaks ka sellest aru saaks ja kaasa räägiks?

 

Noorsootöö kui eeskuju ja julgustus

Noorsootöö korraldamisel lähtutakse „võrdse kohtlemise, sallivuse ja partnerluse põhimõttest” (Noorsootöö seadus, 2010). Mida see tähendab?

On oluline rääkida noorsootööst kui väärtuskasvatusest, mis annab noortele vabaduse valida, mida nad väärtustavad, ent õpetab neile sealjuures ühiseid väärtusi, nagu ausust, hoolivust ja teistega arvestamist (Jung, 2014). Hoolivuse ja võrdsete võimalustega arvestamisel peab noorsootöötaja olema eelkõige eeskujuks. Elementaarne on noorsootöötajate eelarvamustest vaba suhtumine noortesse, ent vahel jääb arusaamatuks, mida tähendab „võrdne kohtlemine”.

Kas võrdne kohtlemine tähendab ühesugust kohtlemist? – Ei. Võrdne kohtlemine on ennekõike võimaluste võrdsustamine. Piltlikult öeldes – kui ühele sobib trepp, siis teisele on vaja kaldteed. Peaasi, et kõik sihini jõuavad.

Kas võrdne kohtlemine tähendab ühesugust kohtlemist? – EiKoheldes kõiki ühesuguselt, arvestamata, et noorte hulgas on väga erinevate võimaluste ja vajadustega inimesi, võib osa noori noortekeskustest eemale jääda.

Näiteks võivad noortekeskustest eemale jääda erineva kultuuritaustaga noored lihtsalt seetõttu, et nendeni ei jõua info keskuses toimuva kohta. Võib esineda keelebarjääre. Või jäävad erivajadustega inimesed tulemata, kuna neile pole kohandatud materjale ega ruume. Või ei julge tüdrukud/ poisid minna neile huvi pakkuvatasse ringidesse, kuna teatud tegevuste osas kehtivad eelarvamused neile sobivate valdkondade kohta – näiteks tüdrukud ei julge minna robootikaringi või poisid moeringi.

Vahel võivad lihtsad vahendid eduni viia. Näiteks võiks info noortekeskuse tegevuste kohta olla kättesaadav nii eesti kui ka vene keeles. Kuulutustele oleks kasulik lisada, et oodatud on ka erivajadustega noored. Huviringide piltidel võiks näidata nii tüdrukuid kui ka poisse erinevates mitte-stereotüüpsetes tegevustes. Näiteks, kus tüdruk viib läbi keemiaeksperimenti või poiss tegeleb söögitegemisega. See kõik julgustaks mingil põhjusel eemale jäävaid gruppe noortekeskuse tegevustest osa võtma ja tugevdaks osaluskultuuri üldiselt.

Kuusik, Davidjants & Papp, 2016

 

Noortekeskus kui turvaline arutluskeskkond

Selleks, et noored tunneksid end ühiskonnas väärtustatuna, on vaja noortekeskustes luua turvaline suhtluspinnas. Selleks on vaja keskkonda, kus saaks erinevaid teemasid omavahel mõnusalt arutada.

Praktikas on võimalus erinevaid teemasid käsitleda filmi- ja teemaõhtutel, väitlus- või ajakirjandusringides. Teemaõhtutel võiks rääkida erinevatest kultuuridest, päevapoliitilistest küsimustest, haridusvalikutest, keskkonnast, erivajadustest jms. Üritustele saab kutsuda külalisi, kes jutustavad oma tööst ja kogemustest – näiteks rahvusgruppide esindajad, inimesi LGBT ühingust, ettevõtjaid, arste jt.

Selleks, et noored oskaksid oma seisukohti väljendada ja põhjendada, saab korraldada väitlusringe. Väitlus võeti riiklikusse õppekavasse eesmärgiga arendada noortes suhtlus- ja argumenteerimisoskust. Nende oskuste arendamine võiks aga kesta kauem kui klassiruumi 45 minutit. Väitlusringides saavad noored teha grupitööd, rollimänge, juhtumianalüüse ja teisi ülesandeid, mis õpetavad neile kõne- ja väitlusoskuste kasutamist erinevates situatsioonides (Eesti Väitlusselts, 2008). Väitluse juures on seegi hea, et noored saavad küsimuste üle ise järele mõelda ning tõendusmaterjale otsida. Niiviisi õpitakse jälgima uudiseid ning huvituma päevakajalistest ja neid puudutavatest teemadest. Samuti saab väitluses (milles on alati nii „valitsus” kui ka „opositsioon”), panna noored kaitsma seisukohti, mida nad tegelikult ei toeta. Viimane aitab noortel mõista teistlaadi mõtlemist. See kõik kasvatab ühiskonnas aktiivselt osalevaid ja sõnavõtvaid noori, kes on võimelised oma seisukohti esitlema, aga samas kriitiliselt teemade üle järele mõtlema ja vastaspoolt mõistma.

Eesti Väitlusseltsi õpik (Eesti Väitlusselts, 2008) pakub häid väitlusteemasid – näiteks „Avalikus kohas suitsetamist ei tohi keelata”, „Ühiskonnal on kohustus hoolitseda oma vaeste eest” jms. Teemasid võivad ka noored ise välja käia. Kusjuures, need võivad olla elust enesest, näiteks „Kodutööd on naiste teema” või „Kohalik omavalitsus peab toetama meesõpetajaid”.

Noorte seas ühiskonna vastu huvi tekitamisel aitavad kaasa veel meedia- ja ajakirjandusringid. Ringides võivad noored arutada neid kõnetavaid küsimusi, teha ise taustauuringuid ja oma mõtted paberile panna.

Praktiline tööriist, mis loodi noorsootöötajatele kasutamiseks väljaspool tasemeharidussüsteemi, on noorte inimõigushariduse käsiraamat „Kompass” (Kompass, 2012). Käsiraamat sisaldab mängulisi harjutusi, milles noored saavad ühiskonnas toimuva üle järele mõelda ja omavahel arutada. Teemadeks on näiteks kodakondsus, osalus, vaesus, ränne, puue ja palju muud. Mõnes riigis on „Kompass” tunnistatud isegi ametlikuks õppevahendiks. Seda on ka lihtne kasutada – välja on toodud ajakulu, raskusaste ja see, kui mitme inimesega mänge-harjutusi teha saab.

Üks „Kompassi” harjutustest on näiteks „Pantomiim”, mille eesmärk on lahata inimõiguste mõistet, arendada kultuuridevahelist suhtlust ja koostööd. Harjutuse käigus etendavad noored seda, mida tähendavad nende jaoks inimõigused. Sõnu ei tohi kasutada, sest etendusest peavad aru saama ka need, kes pärinevad erinevatest kultuuridest ja räägivad teist keelt. Harjutuse lõpus saavad pealtvaatajad ja osalejad väljendada inimõiguste kohta oma seisukohti. Hea on veel „Sidemete loomine”, kus noored jagatakse gruppidesse, mis esindavad demokraatia nelja osalist: riigiorganid, vabaühendused, meedia, kodanikud. Noored peavad mõtlema oma grupi rolli üle ning hiljem gruppidevahelisi sidemeid looma.

Häid mänge, harjutusi ja ringe noorte seas ühiskonna vastu huvi äratamiseks on veelgi.

Kõige olulisem on vast panna noored iseseisvalt mõtlema ja julgustada neid kaasa rääkima. Sama oluline on õpetada noori austama mitmekesisust ja arvamuste paljusust.

Kusjuures, on hädavajalik kaasata kõiki noori, olenemata nende eripäradest või võimalustest. Poliitika, õigused, valimised, ühiskondlik aktiivsus jmt ei pea olema noorele võõrad. Ühiskondliku osaluse suurendamisel saab just noorsootöö palju kaasa aidata. Mänguliselt ja huvitavalt.

 

Artikkel valmis Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide 2014−2020 vahendite toel.

Print Friendly, PDF & Email

Teostus EMOTIVE