Sooteadlikkus noorsootöös – arengukoht?

Maari Põim

Eesti meedias ja poliitikas on soolise võrdõiguslikkusega seotud teemad viimase kümnendi jooksul varasemaga võrreldes tunduvalt enam tähelepanu pälvinud ja see kirjutis heidab valgust, kuidas need arengud võiksid peegelduda noorsootöös. Keskendun sooteadlikkusele kui võimalikule uuele lähenemisele meie noorsootöö pagasis eeskätt soostereotüüpide ja sooliste müütide vaidlustajana.

19.-20. septembril toimub Tallinnas SANA korraldamisel „Väeneidude“ rühma juhendaja koolitus – agressiooni juhtimise koolitus neidude rühmas“ noorsootöötajatele, kus tuleb esitlusele eesti keelde tõlgitud käsiraamat. Seoses „Väeneidude“ käsiraamatu ilmumise ja koolitusega oleme fookusesse võtnud tüdrukute ja noorte naiste õigused, kuid sootundlikus lähenemises tuleb olla tähelepanelik ja tundlik kõikidele sugudele suunatud ootuste, hoiakute, ligipääsu ja stereotüüpide osas. Koolituse järgselt avaldame „Väeneidude“ käsiraamatu SANA kodulehel.

Milles seisneb sooline probleem?

Meie avalikus debatis arutatakse tänapäeval naiste vähese esindatuse, soolise palgalõhe, seksuaalse ahistamise, lähisuhte-, pere- ja soopõhise vägivalla ning muude ebavõrdse kohtlemise ilmingute üle. Naistevastasest vägivallast (iga viies naine!) ning 7. mail 2019 Eesti Ekspressis ilmunud Eero Epneri liigutavat kirjutist „Sest nad saavad“ on igaühel vaja lugeda, eriti kuna soopõhise vägivalla juured peituvad soostereotüüpides. Soolise võrdõiguslikkuse monitooringud annavad hea ettekujutuse sellest, milles need soostereotüübid seisnevad. Samuti annab aimu, milles sisuliselt seisnevad soolise ebavõrdsuse probleemid Eestis, portaal Haridus ja Sugu, ülevaate annab neist aga ka praegune lugu.

Pole imestada, et Eesti troonib ikka veel Euroopas soolise palgalõhe ja tööturu soolise segregatsiooni edetabeli tipus. Igapäevaelus ja rahvasuus armastatakse meil mainida võrdõiguslikkust pigem seltskonna lõbustamiseks, tänapäevases riiklikus soolises statistikas ja sotsiaaluuringute metodoloogias tundub kindlam juba põhimõtte pärast kahelda („aga kas see ikka üldse on probleem?”), seksistlike naljade peale muretult kaasa naerda ning rindade abil rehve reklaamida.

Soostereotüübid on üheülbalised üldistused, mis seostavad üksikisiku teatud omadusi ja võimeid tema sooga, ehitades üles lihtsustatud kujutelmasid, mille järgi „mehed on niisugused” ja „naised on naasugused” või „õige mees/naine peab olema selline”. Soostereotüübid piiravad, kuna nendega kitsendatakse enda ja teiste valikuvõimalusi — s.o valitakse soole paslikud tegevused ning teised variandid jäetakse välja. Sooline palgalõhe on seotud soostereotüüpsete hoiakute ja arusaamadega, aga tähelepanuta ei tasu jätta ka põhjendusi, mis apelleerivad nn „looduslikule paratamatusele”.

Mõttekoja Praxis järgi mängib sooline lõhe meie noorte haridusvalikutes suurt rolli ametialase soolise segregatsiooni kujunemisel, mis kujutab endast püsivat ja naiste kahjuks erinevalt tasustatud ametijaotust meeste- ja naistetöödeks. Teate küll, naised on õpetajad ja mehed koolidirektorid, neiud maniküürijaks ja noormehed tisleriks. Sellel on aga ühiskondlikud põhjused, mis otsapidi noorsootöösse, hoiakutesse ja noorte karjäärivalikutesse puutuvad.

Siin on üksjagu erinevuste müüti ehk sugude kujutamist kahe vastandina, mida enamasti ei vaidlustata. Kõik on seda kuulnud, et loodus olla kord nii sättinud, et meestel olevat sünnipäraseid eeliseid juhtimisel ja naistel toetamisel. Kõnekäänd mehest kui peast ja naisest kui pead toetavast kaelast tundub inimestele nn „sugupoolte bioloogilise erinevuse” valguses põhjendatud, kuna „sugupooled on erinevad”. Nii näib mõistlik eeldada meestelt suuremat sissetulekut, võistluslikkust ja otsustusjõudu ning naistelt huvi pereliikmete ja inimsuhete eest hoolitsemise vastu. Kuigi me seda tunnistada ei taha, käitume argielus ikkagi nii. Paraku võivad niisugused ootused ja eeldused noori hoopiski kahjustada.

Nõnda nagu noori kasvatame ja ise üksteisesse suhtume, taastoodame normi, mille järgi eksisteerivad mingid konkreetsele soole sobilikud ja sobimatud maneerid, riided, tööd, olemise viisid jne. Meid sotsialiseeritakse sooliselt, ent neuroteadusest selgub, et niisugustel duaalsetel jaotustel pole mitte ainult ühiskondlikku, vaid ka looduslikku alust. K. Aaviku tänavu juulis Sirbis avaldatud artikkel „Ajud Marsilt ja Veenuselt?” refereerib Briti neuroteadlase G. Ripponi värsket raamatut „Soolistatud aju: uus neuroteadus, mis purustab müüdi naise ajust”, mille järgi on binaarne soojaotus – inimkonna liigitamine naisteks ja meesteks – ka bioloogiliselt vaidlustatav, mitte ainult ühiskondlikult probleemne. Rippon kirjutab: „Teadusuuringud osutavad, et erinevused naise ja mehe aju vahel on minimaalsed; võimalikke erinevusi kujundab eelkõige sotsiaalne keskkond ehk soolistatud maailm toodab soolistatud ajusid.”

Nii valivad paljud noored oma huvialad ja eriala, kaaludes üksnes poolt tegelikust võimalusteringist, kuna peavad seda nii ühiskondlikult sobivaks kui ka looduse poolt seatuks. Reaalses elus pole kummalgi väitel alust. Noorsootöö seisukohalt seisneb jäigalt kaheks jaotatud ühiskonnas probleem, mille lahendamisse on noorsootööl seaduse poolt antud ülesanne panustada, kuna „poiste ja tüdrukute soostereotüüpselt mõjutatud haridusvalikud kitsendavad nende edasisi võimalusi elus. Soolise segregatsiooniga tegelemine loob rohkem tasakaalu nii hariduses kui ka tööelus.” (Praxis).

Miks soostereotüüpsed karjäärivalikud on probleem? Põhjuseid, miks võrdõiguslikkus on demokraatia alus ning ilma selleta ei saa me rääkida õiglasest ühiskonnast, on mustmiljon. Soolist segregatsiooni arvesse võttes on naiste domineeritud sektorid alarahastatud ja vähem prestiižsemad, seega suuname kasvatuse kaudu tüdrukud vähema sissetulekuga aladele ja pensionieas vaesusriski.

Nii näiteks teenivad naised traditsioonilise emarolli käepikendustena hoolekande-, kasvatus-, ilu- ja toitlustusvaldkonnas töötades märkimisväärselt vähem kui mehed traditsioonilise isarolli käepikendustena juhi ja liidri rollis, tehnilistel aladel, transpordi- ja rahandusvallas. Sooline palgalõhe aga, millest saame rääkida siis, kui samaväärse töö eest saadakse erinevat tasu põhjendamatult, taastoodab olukorda, milles naine sõltub finantsiliseks toimetulekuks mehest. Majanduslik sõltuvus paarisuhtes on aga juba iseenesest potentsiaalne vägivallavorm. See paneb haavatavasse olukorda üksikemad ja vaesusriski nende lapsed. Ka annab traditsiooniliste soorollide alalhoidmine tööandjale justkui „põhjuse” eelistada kõrgel positsioonil töötama meest fertiilses eas naise asemel ning naisalluvale vähem palka maksta, kuigi see pole seadusega kooskõlas.

See on küsimus sellest, kuivõrd kättesaadavad on erineva taustaga naistele inimõigused, mis peaksid kehtima kõigile. Paraku, inimõiguste piirangud, mida naised kogevad, pole määras ja ulatuses põhjendatud. Ligipääs oma inimõiguste teostamiseks on praktikas raskendatud põhjustel, mis puudutavad ühiskonna norme, hoiakuid, väärtusi, praktikaid, ka seadusi. Soolise ebavõrdsuse probleemi pole üheski riigis lahendatud, ent see ei tähenda, et seda ei annaks lahendada või seda ei peaks proovima teha.

Soolised tendentsid Eesti noorte valikutes ja noortevaldkonna alustes

Eesti noortevaldkonna dokumentides jääb soolisus läbiva teemana üldjuhul katmata ning süsteemne ebavõrdsus välja toomata ehk nähtamatuks, kuigi noored on soolised olendid, kelle valikud pole seletatavad üksnes vanusegrupi ja majandusliku ebavõrdsusega. Seda olenemata asjaolust, et elame sooliselt eristatud maailmas, milles inimestele esitatakse soost lähtuvalt nagu muuseas erinevaid ootusi ja nende vaimseid võimed hinnatakse tihtipeale vastandlikel alustel. Ilmselt on see nii eelduse tõttu, mille kohaselt piisab, kui ühes või teises tegevuses osalevad nii noormehed kui ka neiud ja siis ongi kõik juba võrdne. Või et kui noor midagi ise valis, siis on noorsootöö roll lõppenud. Ebavõrdsus üldjuhul aga taastoodab end ning siin on vaja noorsootöö abil teadlikult suunata ja sekkuda.

Vajame sootundlikku noortepoliitikat, kuna noortele suunatud ühiskondlikud rolliootused on soostereotüüpselt erinevad, mistõttu nende elukaared kujunevad erinevaks ning nad kogevad haridus- ja tööelus erinevaid barjääre. Seda põhjendatakse nn „loodusliku paratamatusega”, ent tegu on müüdiga. Nii näiteks ei pruugi tüdrukud ja noored naised iseend näha suurettevõtjana, kuna firmajuhi soolistatud kuvand viitab pigem meesterahvale. Sellist ühiskondlikku taaka arvesse võttes ilmneb vajadus teha suuremaid jõupingutusi, et noori naisi ja tüdrukuid julgustada otsustama, riskima, katsetama ning kõrvaldada seejuures barjäärid ja stereotüüpne suhtumine naiste võimetesse. See pole õiglane, et naiste ebaproportsionaalne osalus ettevõtluses, eriti börsil noteeritud ettevõtete nõukogudes, kujundab ühiskonda ühekülgselt meestekeskseks ning jätab naised kõrvale strateegiliselt tähtsate otsustusprotsesside juurest, rääkimata sellest, et nende sissetulekud ja pension on tulevikus väiksemad.

Soostereotüüpselt leitakse, et noormehe amet või hobi peaks olema nn „mehelik”, vastasel juhul tuleb tõestada, kas ta ikka on „tõeline mees”. Samuti peetakse poiste puhul õppeedukust tihti vähemtähtsaks kui töökogemust, ent madala haridusega noormeeste tõenäosus NEET-staatusesse* langeda on suurem. Näiteks võidakse viltu vaadata noortele meestele, kes valivad töö lastega või vanurite hoolekandes, ning nendel aladel on ka omakorda vähe mehi, mis taastoodab tööturu segregatsiooni (Soolise võrdõiguslikkuse monitooring 2013: 73). Sellest, milleks meestele sooline võrdõiguslikkus, saab pisut lähemalt lugeda Christian Veske arvamusartiklis.

Hea, kui eesti noored on teiste eagruppidega võrreldes rohkem veendunud selles, et naised ja mehed on tööturul võrdsed (Soolise võrdõiguslikkuse monitooring 2009: 70). See annab ühest küljest lootust, et tuleviku tööturg on sooliselt tasakaalustatum. Samas ilmneb siin aga pealiskaudsuse ja ebapiisava teadlikkuse oht juhul, kui võrdsusretoorika ei avaldu praktikas: arvates, et võrdsus tekib iseenesest, on juba saavutatud või et selleks justkui polegi teadlikke jõupingutusi tarvis. Sooline palgalõhe on uuringute järgi nähtav juba noorte taskuraha soolistes erinevustes. Teadlikkus stereotüüpidest on esmatähtis, et noored olulises eluetapis, mil valitakse tulevast eluala, oskaksid problematiseerida soolist ebavõrdsust tööturul.

Noored naised kahtlevad naispoliitikute suurema esindatuse vajalikkuses ning ülehindavad oma võimalusi tööturul (Soolise võrdõiguslikkuse monitooring 2013: 90, 94). Põhjuseid võib otsida sellest, et soolist ebavõrdsust ei ole haridussüsteemis piisavalt avatud, aga ka taas kord iganenud soolistes stereotüüpides, mille järgi päevapoliitika arutelude õige koht on sigaritubades ning tüdrukuid ei peaks huvitama maailmamajanduses toimuv, vaid pigem omaenda välimus. Nii kipuvad neiud olema poliitiliselt passiivsemad ega mõista, et naiste vähene osakaal poliitilistel võimupositsioonidel tingib võimu tasakaalustamatuse ehk olukorra, milles poliitiline võim ei olegi ühiskonna enda peegelpilt.

Samas on täheldatav ka nn sooline klaaslagi – noored naised kogevad poliitilisel karjääriredelil edasi pürgides seda, et neid heidutatakse ebaproportsionaalselt või jätavad nad poliitika kui karjäärivõimaluse nn trikoovooru ehk välimuse ületähtsustamise kartuses juba eos kõrvale. Siingi tuleb mängu meestekeskne kultuur, tõsiseltvõetava poliitiku soolistatud kuvand ühiskonnas ja noorte naiste sotsiaalse kapitali nappus.

See, kui suur osa naisi jääb nii (suur)ettevõtlusest kui ka tipp-poliitikast kõrvale, tähendab, et ühiskond ehitatakse üles ühekülgselt ning tehtud otsused on poolikud ja ebademokraatlikud: neis ei kajastu poolte ühiskonnaliikmete hääl ega kogemused. Eesti ühiskonnas naisena elamist ei saa oma meeskolleegidele otsuste tegemise ajaks edasi delegeerida, seda peab omal nahal kogema ning seetõttu on naiste osalus kriitiliselt hädavajalik.

Äärmiselt vajalik on tähelepanu pöörata asjaolule, et noored sisenevad tööturule soolist ebavõrdsust heauskselt pseudoprobleemiks pidades, ent põrkuvad traditsionaalsete hoiakute ja ebaturvalise õhkkonnaga. Noorte naiste karjääriteed ei mõjuta üksnes sooline palgalõhe, vaid ka tööl kogetud seksistlik suhtumine ning seksuaalse sisuga ahistamine. Poliitikauuringute Keskuse Praxis tehtud uuringust „Sooline ja seksuaalne ahistamine töökohal” (2014: 33) ilmnes, et seksuaalse ahistamisega kokkupuude on sagedaseim kuni 29-aastaste naiste hulgas ning just noored naised kogevad teiste eagruppidega võrreldes märgatavalt enam nii füüsilist kui ka verbaalset ahistamist.

Eesti naised on töökeskkonnas umbes neli korda sagedamini seksuaalsete kommentaaride ja ettepanekute sihtmärgiks kui mehed. Verbaalseks ahistajakas on kõige sagedamini kolleeg, füüsiliseks ahistajaks klient. Eesti elanikkonna teadlikkus soolisest ja seksuaalsest ahistamisest on paraku aga väike ning ahistamist pole seni peetud tõsiseltvõetavaks probleemiks (Samas: 127).

Eraldi tähelepanu vajavad kindlasti sellised noored, kes asetuvad ebasoodsamasse positsiooni mitmes kategoorias korraga, näiteks transsoolised noored, nagu ilmneb uuringust „LGBTQ inimeste igapäevane toimetulek ja strateegilised valikud Eesti ühiskonnas” (2016). Soostereotüüpsetele suhtumistele lisaks kogevad nad sotsiaalset tõrjumist ja diskrimineerimist nii mitmel tasandil, et see võib nende karjäärivõimalused üldse nullida ning viib noore pidevasse prekaarsesse olukorda.

Kõik ülalmainitu mõjutab pikemas perspektiivis negatiivselt noorte võimalusi tõrjutusest, palgalõhest ja tööpuudusest välja rabeleda. Kokkuvõtvalt soovin rõhutada, et Eesti ühiskonna jätkusuutlikkuse nimel tuleb kasutada efektiivselt kõikide inimeste potentsiaali, mitte elada soostereotüüpsetes soovunelmates, mis kasu asemel hoopis kahju toodavad.

Sootundlik noorsootöö

Soolise perspektiivi arvestamine on oluline, et ühiskond oleks õiglane, demokraatlik ja põhineks inimõigustel. Sooliste teemade vältimine ei ole õige valik. Sootundlikkus noorsootöös ei tohi soostereotüüpe taastoota, ent soostereotüüpidega arvestamine ning nende vaidlustamine on tingimata vajalikud. Sooteadlik lähenemine noorsootöös aitab noortel lähtuvalt nende endi huvidest ja kogemustest edukamalt kohaneda, toetab neid olulistele küsimustele vastuste leidmisel, võib aitata leida oma identiteedi/d ja orientatsiooni. Kus tahes on kohal inimesed, seal võib olla kohal ka sooline ebavõrdsus. Seepärast tuleks liikuda soostereotüüpide vähenemise suunas.

Sootundlik lähenemine noorsootöös hõlmab kõige olulisema komponendina noorsootöötaja enda hinnangute ja eelarvamuste analüüsi, et tal oleks võimalik aidata noortel ületada sotsiaalseid ja kultuurilisi takistusi. Sootundliku noortetööga ei sobi kokku hinnangulisus, mis avaldab kohe mõju ühele või teisele sugupoolele. Enda hoiakute analüüsimisel aitavad noorsootöötajat erinevad eneseanalüüsilehed, mida on rahvusvaheliste koolitusprojektide käigus välja töötatud ning mida on käesoleva arvamusloo allikate seast võimalik leida.

Teiseks on oluline disainida noortele sotsiaalselt turvalisi ruume, mille puhul on tarvis kaalutleda, mis osutub erinevast soost ja erineva etnilise päritoluga noortele kõige ohutumaks, on mugavaim ja võimalikult vähe stressi tekitav viis osaleda noorte ühistegevuses ning jagada oma mõtteid ja ideid. Rahvusvahelises praktikas on selleks kasutatud näiteks sugude eraldamist ehk sotsiaalse soo osas orienteeritud gruppide loomist. See on vajalik, et noored saaksid sookaaslastega pingevabas õhkkonnas arutada oma kogemusi ja mõtteid ning et minimeerida grupis arvamuste alla surumist, domineerimise ilminguid ja diskrimineerimist soolisel pinnal.

Eestlane võib seda lugedes mõelda irooniliselt tüdrukute- ja poisteklassidele. Kuigi vormilt sarnane, on tegemist siiski teistsuguse lähenemisega. Pelgalt samast soost noorte grupeerimine ei loo veel sooliselt võrdõiguslikumat ühiskonda, kui sellega ei kaasne lisapingutusi, mis aitavad noortel soostereotüüpe vaidlustada.

Käisin 2012. aastal Austrias, Innsbruckis õppekäigul noorte töökoolis, mis tõestas, et väheste toimetulekuoskustega ja/või koolist väljalangenud noored naised julgevad samasoolises grupis tunduvalt enam katsetada nn ebatraditsiooniliste käsitööaladega (metallitöö, puutöö) võrreldes poiste ja tüdrukute segagrupiga, milles tüdrukud hoiavad metalli- ja puukojast eemale. Niivõrd oluline on turvaline tsoon noortele! Heteroseksuaalse orientatsiooniga vastassoost noored võivad segagrupis keskenduda pigem suhetele, kui julgeda katsetada enda jaoks mingit uut tegevusala.

Huvitav teema on erineva etnilise taustaga grupid ja soosuhted. Rahvusvaheline praktika on näidanud, et erineva etnilise taustaga noorte grupis võivad pinnale kerkida soolised domineerimissuhted, milles rangelt mehi ja naisi eraldavatest kultuuridest pärit noorte seas on nn „eestkõnelejateks” vaid mehed. Siin aitab gruppide jaotamine. Traditsiooniliste hoiakutega etnilise vähemuse hulka kuuluvatest perekondadest pärit noorte naiste kaasamine rahvusvahelise projekti ühistegevustesse võib osutuda probleemseks, kuna nende perekond ja kogukond ei pruugi mõista noore naise osalemise motiive. Oluline on sel juhul perekonda kaasata ning nende murekohti ja küsimusi ennetada.

Soolist võrdõiguslikkust edendama kohustab noorsootöö asutusi kehtiv seadusandlus. Sookategooria eiramine aga loob soopimedat noorsootööd, mis ei aita kaasa inimõiguste kultuuri edendamisele ega toeta demokraatiat. Muutkem seda!

 

Käsiraamatud noorsootöötajale toeks

http://www.eycb.coe.int/gendermatters/

http://www.salto-youth.net/downloads/4-17-1641/EMPowerBooklet.pdf

Praxise inforessurss: sooline ebavõrdsus hariduses http://www.praxis.ee/wp-content/uploads/2015/01/ebavordsus_hariduses_infograafika.pdf

Sotsiaalministeeriumi Stereotüübi kampaania https://www.facebook.com/stereotyyp/?fref=ts

SooKool – sooteadlikku õppe arendamine koolis https://www.facebook.com/sooteadlik/ ja http://www.haridusjasugu.ee/about/

Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskuse infoleht http://www.enut.ee/svv/docs/Kysk_infoleht1.pdf

Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskuse soovitused ühiskonnaõpetuse õppes soolise tasakaalu suurendamiseks http://enut.ee/files/soovitused_yhiskonnaopetus.pdf

http://www.iwtc.org/ideas/1_empowering.pdf 

 

Viited

Childwise Monitor 2018. Childwise Monitor 2018. viidatud https://www.huffingtonpost.co.uk/entry/pocket-money-gender-pay-gap_uk_5b0532c7e4b0784cd2afd410
Praxis. 2017. http://www.praxis.ee/tood/sooline-segregatsioon/
Praxis. 2014. Sooline ja seksuaalne ahistamine töökohal.
https://www.sm.ee/sites/default/files/content-editors/Ministeerium_kontaktid/Uuringu_ja_analuusid/Sotsiaalvaldkond/sooline_ja_seksuaalne_ahistamine_tookohal_veebi.pdf
Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik. 2016. http://www.volinik.ee/wp-content/uploads/2018/02/LGBT_uuringuraport_LOPLIK_veeb.pdf
Soolise võrdõiguslikkuse monitooring. 2013. https://www.sm.ee/sites/default/files/content-editors/Ministeerium_kontaktid/Uuringu_ja_analuusid/Sotsiaalvaldkond/sooline_vo_monitooring_2013_veeb.pdf
Soolise võrdõiguslikkuse monitooring 2009. https://www.sm.ee/sites/default/files/content-editors/Ministeerium_kontaktid/Valjaanded/toimetised_20101.pdf

Kommentaar

Mai Pitsner, Laagri ja Vinni Roboringi juhendaja, TLÜ noorsootöö tudeng

Me peame olema väga ettevaatlikud, kui räägime segregatsioonist ja eriti selle pooldamisest, sest põrgutee pidi olema sillutatud heade kavatsustega ning pealtnäha süütud ideed võivad pikemal ajahorisondil tuua ebasoovitavaid tagajärgi. Minu jaoks on oluline vaadata ühe mündi kahte poolt. Huviringide puhul on ühel küljel tõkete eemaldamine, et tüdrukutel ja poistel tekiksid vastassooga võrdsed võimalused, teisel poolel on segregatsioon ehk ühe grupi eemaldamine teisest.

„Kaasava noorsootöö käsiraamat” räägib meile kolme tüüpi tõketest: füüsilised, sotsiaal-psühholoogilised ja metoodikaga seotud tõkked. Lähemalt tutvumiseks soovitan kõigil mainitud raamatut lugeda, kuid lühidalt kokku võttes on enamik noori ümbritsetud erinevate takistustega, mis pärsivad nende võimet oma potentsiaali avada. Loomulikult on noored võimelised ise tõkkeid eemaldama, kuid suur osa tööst jääb ikkagi neid ümbritsevatele täiskasvanutele ning sealhulgas suurel määral noorsootöötajatele.

Üheks südamelähedaseks teemaks on minu jaoks olnud tüdrukud LTT valdkonnas ning mure sellepärast, et tüdrukute osakaal selles on väike. Tõkkeid on palju – visuaalid rõhuvad poistele, huviring on tehnika kategoorias, kuhu tüdrukud ja nende vanemad tihti isegi ei piilu, täiskasvanute teadmatus, stereotüüpide ja valearusaamade levik, tehnofoobia jne. Küsimus tekibki, kuidas neid tõkkeid eemaldada. Kas luues ainult tüdrukutele mõeldud ringe ja olukorda, kus poisid ja tüdrukud ei tegele tehnikamaailmas koos ning kutse- või ülikoolis ehmatatakse ära, kui äkitselt peab hakkama koos tegutsema? Või tehes tööd tõkete eemaldamisel nii, et poisid ja tüdrukud harjuksid juba maast madalast koostööd tegema ning luues sellega eelduse, et roboti ehitamisel ja programmeerimisel on oluline masina kvaliteet, mitte selle loonud inimese sugu?

Küsimus ongi selles, kas me suudame analüüsida olukorda ning olla kindlad, et hetkel aktuaalseidõkkeid eemaldades ei tekita me pikas perspektiivis tõkkeid juurde. Mul ei ole sellele küsimusele vastust, sest igas valdkonnas ning igas olukorras tuleb see küsimus uuesti ja uuesti esitada, kuid mul on isiklik arvamus enda valdkonna ehk robootika huviringide juhendamise kohta, mis põhineb minu viie aastaga saadud kogemustel. Ma ei näe, et ühiskonnas, kus me peaksime liikuma aktiivselt kaasamise suunas, oleks tehnoloogiahariduses kohta soopõhistele rühmadele. See võib tuua lühiajalist turunduslikku kasu ning aidata meedias probleemi teadvustada, kuid olukorras, kus formaalhariduses on enamasti poiste puutöö ja tüdrukute käsitöö, siis noorsootöös võiksime aidata tüdrukutel koos poistega roboteid teha ning poistel koos tüdrukutega tantsida.

 

Kaanepildi autor on noor kunstnik Kadi Sink

Print Friendly, PDF & Email

Teostus EMOTIVE