fbpx

Mis juhtuks, kui meid tabaks maavärin magnituudiga 15? Kas võib kindel olla, et kui ajas tagasi rännata, siis rändaja asukoht ruumis ei muutu? Mis saaks Maast, kui Päike äkitselt kustuks? Kui kiiresti saab üle sõita teele ehitatud „lamavast politseinikust“ nii, et sa ise ellu jääksid? Mida tooks kaasa see, kui kõik maailma ookeanid veest tühjendada? Kas on võimalik ujuda kasutatud tuumakütuse basseinis? Kui palju internet ruumi võtab? (Munroe, 2015)

Need on vaid mõned paljudest absurdsetest hüpoteetilistest küsimustest, millele populaarse veebikoomiksi autor ja endine NASA robootik Randall Munroe püüab raamatus „Mis oleks, kui…” teaduse toel lahendusi leida. Ma olen just sisse astunud Rahvusvahelise Spordivabatahtlike Liikumise SCULT Eesti tillukesse kontoriruumi Tallinna Ülikoolis ja kapil olevas pikas raamatute reas põrnitseb „Mis oleks, kui…” mulle otsa ning hakkan kahtlema, kas peamised küsimused, mida olen täna Otile esitama tulnud, ei lange lõpuks mitte sinna samasse absurdsete hüpoteetiliste pärimiste sekka: mis juhtuks siis, kui kõik inimesed tahaksid panustada vabatahtlikku tegevusse ja kuidas seda saavutada?

 

LUBADUS

Võtame Otiga istet Tallinna Ülikooli uue hoone kohvikus. Siin on rohkem avarust ja valgust kui ülakorruse kontoriruumis. Siin on mõtetel ruumi. On suvi ja ülikool on peaaegu tühi. Ott tellib endale püreesupi, mis peaaegu vestluse lõpuni puutumatult ta ees seisab, sest ta räägib. Kirglikult ning hoogsalt. Peaaegu katkematu jadana. Asjadest, millele ta on südame andnud ja mida teised samuti teha võiksid. Me räägime vabatahtlikkusest.

„Vabatahtlik tegevus on selline asi, kus oled sina ja sinu lubadus,” teeb Ott mulle kohe alguses oma seisukoha selgeks. „Kuniks sa pole öelnud „jah”, ei pea sa tegelikult midagi tegema. Kõige olulisem ongi just see „jah/ei” koht.

Samas ei pea sa kõikidele asjadele „jah” ütlema. Maailmas on mustmiljon asja ning on selge, et sa ei jõua olla igas pulmas peigmees või pruut. Kõige olulisem on teha valik, kuhu sa tegelikult aega panustad. Mis on see koht, kus sinu antav lisaväärtus kaalub üle selle, et teed igal pool natukene. Mina olen sporditaustaga ja ka mu vanemad on olnud tihedalt spordiga seotud. Olen käinud nendega väiksest peale kaasas nii treeningutel kui ka laagrites. Ja kogu teadliku elu olen ma trennis käinud – sporti teinud. Noorena mäesuusatamises ja hiljem on lisandunud kestvusalad – triatlon, maratonijooks ja rulluisutamine. Teadlikus mõttes sai aga minu vabatahtlik tegevus alguse 2003. aastal, kui liitusin ettevõtlike noorte klubiga JCI. Otsisin tollal midagi, mis ei oleks mu töö, eraelu ega sport. Midagi teistsugust. Mõned tuttavad olid juba ees ja nii ma JCI-sse läksingi ning olen liige siiani– üks 200 000st üle maailma; JCI on ajalooliselt eriti levinud Ameerika Ühendriikides ja Jaapanis. Just seal olen kõige selgemini märganud, et erinevatel aegadel pakub see organisatsioon inimestele väga erinevaid väärtusi. Algul on see kindlasti noore arengukiirendi. Saadakse palju kontakte valdkondades, mis erinevad enda isiklikust erialasest valikust. Võrgustik laieneb väga tempokalt. Kusjuures, päriselus hinnataksegi sind ennekõike sinu network’i  järgi, ütleb tabavalt Rootsi muusik ja filosoof Alexander Bard. Olgu see JCI, Roundtable või AIESEC – kõik need on ühiskondliku suunaga projekte täitvad organisatsioonid, mis pakuvad liikmetele arenguvõimalusi, kaasates neid oma projektide väljatöötamisse ja elluviimisesse. Päriselus saadaks selline kogemus kätte ehk 6−7 aasta jooksul, seal 1−2 aastaga. Seetõttu soovitan noortel igal juhul liituda mis iganes noorte- või vabakonna organisatsiooniga. Laieneb silmaring ja võrgustik ning saadakse hulk kogemusi, mis on hiljem hindamatu väätusega.”

Lisaks spordivabatahtlike liikumise SCULT ehitamisele ja Ettevõtlike Noorte Koja JCI liikmeks olemisele lööb Ott muu seas kaasa Let’s Do It! World maailmakoristuse nõukoja töös ning on juhtinud Eesti Majandusmõtlejate Klubi, juhib sotsiaalset ettevõtet Spordiaasta MTÜ ning on eestvedajaks Eesti välismajanduspoliitika koostööplatvormi TeamEstonia ellukutsumises ja riigireformi mõttegrupis. Samuti käib ta tihti ka ise erinevatel spordivõistlustel vabatahtlikuks – talvel näiteks Lahti suusatamise maailmameistrivõistlustel Soomes ning äsja augustis Kergejõustiku maailmameistrivõistlustel Londonis.

Euroopas on 35 miljonit spordivabatahtlikku (s.o 7% Euroopa elanikkonnast). Seda on päris palju. Inglismaal öeldakse, et sport on kõige ulatuslikum valdkond, kus vabatahtlikku tööd tehakse.

Eestis on see umbes 5.−6. kohal. Londonis ütles pea igaüks neist 4500 britist, kel õnnestus MMile spordivabatahtlikuks saada, et see on neile suur privileeg – tahtjaid oli neli korda rohkem. Ja inimestest oli taotluslikult sotsiaalne segu kokku pandud. Nii olid veerand vabatahtlikest noored, veerand seeniorid ning pooled vahepealsetest vanusegruppidest. Vabatahtlikke oli 24 riigist, nad rääkisid 65 keelt ja olid vanuses 18–84 aastat. Sport ei tähenda ju ainult seda, et jookseme medalile või treenime naabrimehega võidu – see on midagi palju enamat! Pigem elustiili küsimus,” vuristab Ott innukalt. „Teed ise sporti või toetad mõnda teist sportlast. Kui raha ei ole, aga aega on, käid kuskil abiks. Kui kuskilt alustada ei oska, küsid mõne treeneri käest nõu. Kui midagi hästi oskad, nõustad ka teisi. Seega on sport terve rida väärtusi, mitte ainult numbrid, kui kiiresti sa kilomeetrit või kümmet jooksed.”

 

MOTIVATSIOON

„Vabatahtlikust tegevusest saadakse rohkem kui antakse,” on Ott sügavalt veendunud. „Aga see tuleb enda jaoks lahti mõtestada. Ainult väga pealiskaudselt vaadates on vabatahtlik tegevus mingi konkreetne asi, mille jaoks ma pean oma aja ära andma. Erinevates eluetappides inimesed saavad vabatahtlikkuselt erinevaid asju, aga mida väljakujunenum isiksus on, seda rohkem peab ta endale selgeks tegema selle asja n-ö point’i, miks ta seda teeb. Ma olen tihti märganud, et kui inimesed on enda jaoks selle mõtte leidnud, siis nad annavad ilma rahata suurema panuse, kui raha eest oleksid teinud. Niipea, kui makstakse, tekib ju tegelikult kaubanduslik suhe. Keegi maksab summa x ja keegi teeb koguse y tööd selle eest. Vabatahtlik töö põhineb lubadusel ja lubadust ei taha inimene tihtipeale devalveerida. Vabatahtlikule tegevusele annab inimene lubaduse ja südame. Raha eest tehakse asju, kus ei olda alati südamega asja juures,” võtab Ott oma mõtte mõnevõrra mõtlikul toonil kokku ning jõuab ampsata vaid ühe kiire lusikatäie juba pooljahtunud supist, kui juba lisab, kelmikas muie suunurgas:

„Ma ise ütlen alati, et vabatahtlikuks olemisest saadakse kindlasti palju sellist, mida ei osata oodata. See juba teebki selleks omaette huvitavaks! Ootusärevus sellest, et lähed saama midagi, mida sa tegelikult ei loodagi saada. Aga tegelikult saad lõpuks seda, mida sa tahad saada ja mida just sulle vaja on.”

 

MÕTESTAMINE

„Mida noorte juhendajad ja noorsootöötajad saavad kindlasti koos noorega rohkem lahti rääkida, mida siis tegelikult ikkagi saadakse konkreetsest vabatahtlikuks olemise kogemusest,” toob Ott jutu kohe väga selgete seoste lainele. „Noortel on vähem elukogemust ja tihtipeale ei oska nad niimoodi mõelda. Sest nad ei pruugi olla kunagi nõnda mõelnud. Nad lihtsalt pole pühendanud aega selle üle arutlemisele. SCULTiga näiteks käime koolides noortega kohtumas. Meie läbiviidava loengu nimi on „Spordivabatahtlikkus kui seiklus Eestis ja maailmas”. Loengus käsitlemegi seda, mis on sellega kaasnev seiklus ja teiselt poolt, mida noor enda jaoks sellest kõigest saab – mis on kaasnevad nö sotsiaalsed oskused. Sinna juurde kindlasti räägime ka sellest, mida tuleb noorel endal vabatahtliku tegevuse ajal panustada. 45 minuti lõppedes on alati umbes pool seltskonnast valmis kas või sel samal hetkel spordivabatahtlikuks minema. Nad on ivast aru saanud.” Otist kiirgab võidukust ning entusiasmi, kui ta jätkab: „Muidugi, igaüks korjab sellest kogemusest üles selle „oma”, paneb selle isikliku kogemuse konteksti. Aga mõni võib-olla alles siis saabki aru: „Ahah, see ongi vabatahtlik tegevus, mida ma seal X kohas kunagi tegin!” Ta polegi võib-olla varem seda üldse enda jaoks taolisel viisil lahti mõelnud. Nii et, räägi inimestega, siis nad saavad vabatahtlikkuse mõttest aru! Ja kui noor peale kooli lõpetamist läheb tööandja juurde ning too küsib, mida ta teinud on, siis saabki ta ette lugeda, et olen käinud Otepää Ironmanil aitamas triatloni teha, toimetasin Helsinki poolmaratonil joogipunktides, olin PÖFFil vabatahtlik jne. See näitab kohe, et noorel on lai silmaring, ta on uudishimulik ja oskab mingid asjad ära teha. Et ta läheb kohale ja ta sõna peab. Ning noorel on üldse midagi, millest tööandjaga rääkida.”

 

See vestlus on pannud mu aju genereerima selgeid ligi 15 aasta taguseid pilte Geast, kellel olid kõik töövestlused alles ees; kes lõi aktiivselt kaasa kooli õpilasomavalitsuse tegevuses, käis kohalikus, alles loodavas noortekeskuses talgukorras radikaid värvimas ning liitus esimesel võimalusel sinna juurde tekitatud Noorteaktiiviga jne. Paralleelselt jooksevad mõtted praeguse, 31-aastase enda juurde, kes alles viimase 5−7 aasta jooksul on hakanud päriselt aru saama, millist rolli need tegevused on selle praeguse mina kujunemisel omanud. Mida ma sellest kõigest saanud olen. Mis väärtust see on kandnud ja edasi kannab. Taustal järjepidevalt kumisemas pisut mõru alatooniga tõdemus, et peaaegu alati on minu jaoks puudu olnud see link, vahelüli, kõrvalpilk. Keegi, kes oleks korraks suurema kogemuse ja laiema maailmatajuga peegel enda läbitehtule, sest oskus iseennast peegeldada tekibki ju vaid nõnda.

Rõõmuga tõden, et ka Oti mõte tüürib edasi justnimelt samas suunas:

„Kehalise kasvatuse tundides arendatakse üldfüüsilist võimekust, aga minu meelest võiks õpetaja uurida, mis ala lapsele meeldib ning viia teda kontakti nende klubide ja treeneritega, kes sellega tegelevad, et siis näiteks kevadel ühiselt arutada, kuhu ollakse jõudnud. Nii on kehalise õpetaja justkui mentor.

Inglismaal näiteks rõhutatakse väga selgelt, et kehalise kasvatuse eesmärk on spordi sotsiaalse rolli tutvustamine – oskus võita, oskus kaotada, meeskonnamäng ja eestvedamine. Pädevused, mis on päriselus väga-väga vajalikud. Enne tunni algust istutakse koos maha ja räägitakse, mida nüüd tegema hakatakse. Ja kui mäng on läbi, istutakse uuesti maha, et arutada, mida nad tegid ja kuidas läks. Toimub pidev edasi- ja tagasisidestamine, nagu Ülo Vooglaid ütleb. Asja mõtestamine.”

[hr gap=””]

Kas teadsid, et…

  • Soomes on 200-st spordiga seotud inimesest 199 vabatahtlikud
  • Üle 35 miljoni Euroopa Liidu elaniku ehk 7% populatsioonist on teinud spordivabatahtlikku tööd
  • Suurbritannias on 26% kõigist vabatahtlikest spordivabatahtlikud
  • Sport on ainus valdkond, kus meessoost vabatahtlikke on rohkem kui naissoost

Gold Coast 2018 Commonwealth mängudel Austraalias on…

  • 1 000 tehnilist ametnikku
  • 6 500 sportlast
  • 15 000 vabatahtlikku
  • Saadeti 47 000 vabatahtliku sooviavaldust

Rio 2016 olümpiamängude korraldamisel Brasiilias osales 163 000 inimest, nende seas:

  • 8 000 ametlikku töötajat
  • 85 000 allhankega töötajat
  • 70 000 vabatahtlikku

Londoni olümpiamängudel 2012 soovis vabatahtlikuna käe külge panna 1 200 000 inimest – nende seast valiti välja 70 000 õnnelikku Et osutuda väljavalituks, peab omama mingeid konkreetseid oskusi (keeled, sotsiaalmeedia, mõne spordiala tundmine vms) ning omama varasemat spordivabatahtliku töö kogemust. Ja varakult tuleb sooviavaldus teele panna – suured tiitlivõistlused alustavad vabatahtlike otsimist kuni 2 aastat enne võistlust.

Miks olla spordivabatahtlik?

  • Uued kogemused ja põnevad seiklused
  • Võimalus näha meetri kauguselt maailmastaare ja oma iidoleid
  • Uued sõbrad ja tutvused ning laienenud network
  • Universaalsed oskused – organiseerimine, meeskonnatöö, liidriomandused
  • Valdkonnapõhiseid kogemused – turundus, logistika, toitlustus, turva vms
  • Boonusena täieneb ka CV

Kuidas saada spordivabatahtlikuks?

[hr gap=””]

MUUTUMINE

Lugesin hiljuti Sirbist Tui Hirve taiplikku ja toredat mõtisklust tulevikutöö teemadel. Tema hinnangul iseloomustavad tulevikutööd kohanemisvõime, suutlikkus teha väga heal tasemel meeskonnatööd ja piisav ruum isiklikuks arenguks. Artiklis arutleb ta nõnda:

„Leidub veel palju inimesi, kellele on täiesti enesestmõistetav iga päev kaheksa tundi midagi enam-vähem talutavat tehes maha tiksuda ja selle eest kord kuus raha vastu võtta. Motivatsiooniks piisab täiesti rahast ja sellest, mida selle rahaga tööst vabal ajal ette võtta annab. On aga üha suurenev kildkond, kellele peab iga töötund olema isiklikult läbi tunnetatud ja mõtestatud ning töö eest saadud raha on vajalik eluspüsimiseks, mitte töö mõtestamiseks. Seda kildkonda on tööandjal palju raskem motiveerida!” Ja lisab sinna juurde: „Põhimõtteliselt on tööturul tegemist vahetuskaubaga: töötaja investeerib ettevõtte konkurentsivõimesse, ettevõte töötaja omasse, et ta saaks õigel ajal astuda sammu edasi. Ja tööandjal peab olema talle järgmine redelipulk ootel! Ta peab tööjõu üles ehitama nagu metsamees noorendiku, looma tingimused, kus töötaja saab areneda, tegeleda talle oluliste asjadega nii tööl kui ka kodus. Seda kõike tingimustes, kus tööandja isegi ei tea, mida homne päev toob, kas tal üldse on turgu ja nõudlust, ja kas sama toote peale, mis eile, või tuleb leiutada midagi hoopis uut. Ta peab alluvat usaldama, võtma arvesse tema vajadusi, kaasama teda planeerimisprotsessi, andma talle vastutust ja mänguruumi, kõrvaldama takistusi, võtma temaga ette suuri hüppeid ja väikesi lihvimisi.”

(Hirv, 2015)

 

Tulevikutöö muutumine käib selgelt käsikäes vabatahtliku tegevuse olemuse muutumisega. Ja Ott leiab, et see on tegelikult meile igati kasulik. „Kui vanasti oli nii, et vabatahtlikuna enamasti pühendati end ühele organisatsioonile hästi pikaks ajaks (nt keegi oli oma golfiklubi juures vabatahtlik 10−20 aastat), siis täna räägitakse aina rohkem sellisest shortermism’ist, lühiajalisest vabatahtlikkusest. Lähen, tulen, teen ja liigun edasi. Ei jääda organisatsioonide juurde kinni, vaid nähakse vabatahtlikkust pigem kui elustiili. See on hea, kuna nõnda ei pane inimesed end lukku. Neil on võimalik mitme ürituse juures lüüa kaasa ja saada erinevaid kogemusi. Sellistest põhimõtetest lähtuvat vabatahtlikku tööd inimestele pakkudes haaratakse sellest tunduvalt rohkem kinni,” oskab Ott oma kogemusest öelda.

 

MITMEKESISUS

Mitmetes intervjuudes ning ettekannetes olen näinud-lugenud Otti mainimas nn T-kujulist kompetentsust. Seda, et ideaalne tulevikutöötaja on süvateadmistega vähemalt ühel alal ning oskustega mõista ja omavahel siduda erinevaid teisi distsipliine ning nendega tegelevaid inimesi.

Üks mõte, kuidas noorsootööd ja vabatahtlikku tegevust saaks selle kompetentsi arendamisega siduda: „Puhtad ärimehed ja puhtad heategijad on väga erinevate karakteriga. Me ei saa kumbagi sundida täielikult teist asja tegema,” on Ott realistlik. „Meil oleks vaja nad kuidagi kokku saada ja mida varem see juhtub, seda parem. Juba lasteaias näiteks. Koolis ja noortekeskuste juures planeeritavates tegevustes kindlasti. Ülikoolis päris kindlasti. Me peame looma eeldused, et eri isikutüübid kokku saaksid. Et tekiks see „midagi”. Näiteks Aalto ülikool Helsingis pandigi kolme ülikooli põhjal kokku ümber selle idee. Koos tegutsevad disaini, majanduse ja tehnoloogia tudengid. Kõik õpivad kõige aluseid, et nad räägiksid ühte keelt, ning koolitöödena antakse neile päriselu projekte. Ja päriselu probleem ei ole kunagi vaid disaini, äri või tehnoloogia probleem. See on alati kuidagi integreeritud ning lahendus on võimalik leida siis, kui kõik need kompetentsid kokku tuua. Siit edasi, kui sa lahendad mingisugust päriselu probleemi ning see sul õnnestub, siis tekib ka raha sinna taha. Vabakonna töökogemus ja vabatahtlik tegevus, siinjuures kindlasti ka noortekeskuste juures tegutsemine – need võiksid olla just need kohad, mis annaksid kätte selle tunnetuse, kas probleem on tegelik või mitte. Kusjuures, tuleviku edukad ettevõttedki kasvavad välja mõne konkreetse ühiskondliku probleemi ümber, mille lahendamiseks kasutatakse erinevaid ärimaailmast tuntud meetodeid ja praktikaid. Ja sellessamas sotsiaalses firmas on edu tagamiseks vaja nii ühiskondliku närviga nö Ema Teresasid kui ka äriliselt mõtlevaid nö Richard Bransone.“

 

EESKUJU

„Kui meie püüdleme selle poole, et eurooplased oleksid füüsiliselt aktiivsemad, parema tervise juures, produktiivsemad, hindaksid mitmekesisust ja hoiaksid kõrgel ausa mängu põhimõtet, vastastikust lugupidamist ja meeskonnamängu olulisust – nii spordis kui ka ühiskonnaelus –, siis peame rohkem toetama ja panustama treeneritesse, kes etendavad võtmerolli selle sihi saavutamisel,” ütles kultuuriminister Indrek Saar, avades juuli keskpaiku Tallinnas toimunud konverentsi pealkirjaga „Treenerite roll ühiskonnas. Lisades väärtust inimeste ellu”.

Kultuuriministeeriumi sõnul on Eesti valinud treenerite rolli ühiskonnas oma eesistumise põhiteemaks spordis. Treenerite rolli tõstatamine väärtuste ja eluks vajalike oskuste õpetajana, elukvaliteeti tõstvate liikumisharjumuste kujundajana ning ühiskonna sidustajana on liikmesriikide ja Euroopa Liidu tasandil laiemalt aktuaalne ja uudne.

Otti kolleegid oli samuti sellel konverentsil kaasa mõtlemas ning laiendab meie vestluse kontekstis seda ideed veelgi, märkides, et tema meelest mängib eeskuju kui selline üldse väga suurt rolli noorte elus. „Viimati näiteks nägin maijooksul Tallinna Börsi endist juhti oma lapsega joogipeatuses joogipunktis spordijooki jagamas,” meenutab ta. „See mees võiks ju samal ajal teha arvutiga tööd ja teenida palju raha, aga selle asemel läheb ta laheda päikesepaistelise ilmaga välja ning on teistele abiks ja eeskujuks. Või siis näiteks tippametnikust Otepää Ironmani korraldaja, kes just jagas minuga vestlust oma lastega teemal, kas minna Tartu Mill Triatlonile vabatahtlikuks. Lapsed olid vastanud, et loomulikult läheme! Nad on saanud selle endale n-ö käe sisse, sest nad on ema-isaga kaasas käinud juba väiksest peale. Nende arusaam on, et nii tehaksegi! Pigem peetakse imelikuks mitte minemist kui minekut. Vabatahtlikkus on elustiili teema ja seda tuleb teha elustiili osana, aga siin on juba hästi suur roll kas või lasteaial. Vabalt võiks mingi lasteaiarühm minna näiteks Mesikäpa jooksule toimetama: joogitopse kokku korjama või mõnes muus lihtsamas tegevuses kätt külge panema. Treener on minu meelest täpselt sama oluline kui näiteks lasteaiakasvataja, kes veedab lastega tihti rohkem aega kui nende vanemad. Ta peab ära tundma noorte päästikud. Mis neid kõnetab, mis õnnestub, mis on meele järgi ja mis mitte. Mis alad neile sobivad, mis mitte. Tuleb noorte endi käest küsida, mida nemad teha tahavad ja seejuures alati öelda, et olgu, proovige! Kas Usain Boltil ei lubatud alguses 100 meetrit joosta, pigem suunati 400 meetri jooksu peale. Aga kullad, maailmarekordid ja kuulsus tulid hoopis 100 ja 200 m jooksust.

Treener on ühes isikus psühholoog, lapsevanem, kasvataja jne.

Nii on ka noorsootöötajad või õpetajad koolis tegelikult noortele mentorid. Ja kui sa võtad end mentorina, siis sa ütledki, et olgu seda asja ma oskan sulle ise öelda, aga seda teist mitte, kuid ma tean kedagi, kes oskab. Kui panna ennast pigem mentori kui kõigeteadja positsiooni, siis vaateväli ju kohe avardub. Me ei pea kõiki asju ise teadma või oskama.

Meie asi on, et meil oleks laiem võrgustik, et me saaks noortele otsemaid teid välja pakkuda. Kui suudad siduda näiteks õpetatava valdkonna sellega, mis just antud noorele selle juures korda läheb (à la kelle jaoks ta proovib ilus olla ning seepärast sporti teeb), siis on võimalik noor ka motiveerituna ja südamega selle tegevuse juurde saada. Aga sa pead aitama selle silla luua. Tuleb aidata jõel, mis niikuinii tormab, kuidagi õigesse suunda voolata. Noorel on ju tegelikult alati kahe otsaga tee ees, kas läheb õigesti või valesti, on pigem juhus, mida saab väljast poolt kuigivõrd mõjutada. Sageli ei pruugita ka kodust saada neid õigeid väärtusi, mis seda ütleks. Kas noor liitub mõne ekstremistliku grupeeringuga või läheb olümpiamängudele vabatahtlikuks. Driverid on samad – sisuliselt otsib ta ju üht – oma rolli päikese all, mõistmist ja kuuluvustunnet,” võtab Ott pika mõttekäigu oskuslikult ühe sõnaga kokku.

Laual supikausi kõrval on terve vestluse endast erkkollaselt terendades märku andnud Oti märkmik kaanekirjaga „Great ideas”. Me elame lõputute võimaluste muutuvas maailmas ning mulle tundub, et tegelikult ei olegi enam olemas absurdseid hüpoteetilisi küsimusi, vaid on suured (ja suurepärased) ideed ning nende nutikad teostajad. Panustame siis nendesse (nii ideedesse kui teostajatesse) ühiselt!

 

Viited:

Munroe, R. (2015)   „Mis oleks, kui …“

Hirv, T. (04.08.17), Tulevikutöö sünnib õiget tuult oodates. Allikkas Sirp: www.sirp.ee

 

Print Friendly, PDF & Email