Noortevaldkonda iseloomustavad soodsad arengusuunad, näiteks osalemine noorsootöös on kasvanud. Samas on endiselt vaja motiveerida mittetöötavaid noori õppima, kasvatada noorte osalust otsuste tegemises ja nende teadlikkust tervisekäitumisest. Noorte suurem osalus noorsootöös aitab kasvatada nende teadlikkust terviseedendusest ja kasvatada nende konkurentsivõimet tööturul.
Kuna noorte sihtrühm ei ole homogeenne, tuleb lähtuda konkreetsete noorte tegelikest oludest ja vajadustest ning arvestada erinevustega, mis tulenevad soost, rahvusest, kultuurist, tervislikust seisundist, elukohast, sotsiaal-majanduslikust olukorrast jm. Linnastumine kasvatab sotsiaalset ebavõrdsust ja kuritegevust. Üha vajalikum on kaasata noori rohkem, et igale neist jaguks tähelepanu ja vajaduse korral asjatundlikku abi. Eesti suuremates linnades tuleb suurendada tugilate tegevust, mis toob kaasa vajaduse selleks tööks sobivate teadmiste, oskuste ja hoiakutega noorsootöötajate järele. Nende ülesannetega toimetulek eeldab noortevaldkonna töötajate pidevat enesetäiendamist ning uute nüüdisaegsete osalusvormide väljaarendamist ja rakendamist.
OSKA hariduse ja teaduse uuringus analüüsiti ka seda, kui palju on aastaks 2025 vaja noorsootöötajaid ning millised oskused hinda lähevad. Hariduse ja teaduse valdkond jagati uuringus kuueks alavaldkonnaks, millest noorsootöö on hõivatute arvult üks suuremaid.
Eesti Noorsootöö Keskuse andmetel on noorsootöötajaid kokku üle 7500.
Noorsootöötajana on uuringus käsitatud noortekeskuste töötajaid, noorteühingute juhte ja töötajaid, koolide huvijuhte, huvitegevuse korraldajaid huviringides, huvikoolide õpetajaid, huvikeskuste huvihariduse spetsialiste, noortelaagrite juhatajaid ja kasvatajaid, noortemalevate rühmajuhte jt. Kõige rohkem on noorsootöö valdkonnas töötajaid huvikoolides. Eesti Hariduse Infosüsteemi huvikoolide registris on andmed huvikoolide õppe- ja kasvatustööga tegelevate töötajate kohta (sh õpetajad, treenerid, huvihariduse spetsialistid, noorsootöötajad, kutseõpetajad, muud töötajad). Viimase kümnendi jooksul on see arv aasta-aastalt kasvanud. 2017/2018. õppeaastal oli Eesti huvikoolides 5023 noorsootöötajat, kümme aastat tagasi oli hõivatute arv alla 3400. Samal perioodil on kahekordistunud ka huvikoolide ja neis õppijate arv. Tagasihoidlikumalt on kasvanud avatud noortekeskuste arv.
2016. aastal osales noorsootöö tegevustes 50% Eesti 7–26aastastest noortest.
Kui iga noor osaleks ainult ühes tegevuses, võiks arvata, et noorsootöös osaleb rohkem noori, kui Eestis elab. Osa noori osaleb mitmes tegevuses, kuid on ka neid, kes ei ole kaasatud ühessegi tegevusse.[1] Kasvanud on nende noorte osakaal, kes võtsid osa huviharidusest, laagritest, malevatest, noorteühingute tegevusest või osaluskogudest. Kui 2012. aastal oli noortevaldkonna tegemistega hõivatud 42% noortest, siis 2017. aastaks oli see näitaja kasvanud 54%-ni.
Hinnanguliselt on Eestis noortele huvitegevust ja huviharidust pakkuvaid asutusi u 3500, enim spordivaldkonnas, samuti on palju asutusi muusika, kunsti ja tantsu alal.
Noorte suurem huvi noorsootöös osalemise vastu tingib noorsootöötajate vajaduse kasvu.
Noorsootöötajate vajadust mõjutab eelkõige noorte kasvanud huvi huvitegevuse ja -hariduse vastu.
Eksperdid näevad selle suundumuse jätkuvat kasvu ka lähitulevikus. Seetõttu saame nentida, et noortega tegelevate inimeste tööjõu nõudlus lähitulevikus kindlasti kasvab. Noorsootöö tasemeõppe Tartu Ülikoolis ja Tallinna Ülikoolis lõpetab keskmiselt 60 õppijat aastas, samas töö huvikooli õpetaja või kooli huviringi juhendajana ei eelda erialast haridust.
Eesti Noorsootöö Keskuse hinnangul on valdkonnas puudus huvikoolide, noortekeskuste ja huvitegevuse juhendajatest (sh eriti loodus- ja täppisteaduste ning tehnoloogiaainete juhendajatest). Keeruline on leida riskinoortega tegelevaid noorsootöötajaid. Ekspertide sõnul kasvab tänavanoorsootöö maht, eriti linnalistes piirkondades. Järjest rohkem on noorsootöösse kaasatud NEET-noored ja erivajadusega noored. Noorsootöötajate jaoks on proovikiviks nn nutikas noorsootöö, st küsimus, kuidas kasutada kvaliteetses noorsootöös erinevaid digivõimalusi.
[hr gap=””]
KES ON NEET-noored?
Tööturu kontekstis loetakse 15–24aastased mittetöötavad, mitteõppivad ja koolitustel mitteosalevad noored NEET-noorteks (nimetus tuleneb ingliskeelsest väljendist youth neither in employment nor in education or training). Riskinoorte hulgas leidub nii väikelastega kodus olevaid vanemaid, vabatahtlikke, seiklejaid, perekonna eest hoolitsejaid kui ka puude või haigusega isikuid.[2] Statistikaameti andmetel oli 2017. aastal tööturult, õpingutest ja koolitustest eemal hinnanguliselt 9,2% alla 15–24aastastest noortest. NEET-noorte arv on viimastel aastatel hakanud veidi vähenema, samas tähendab 9,2% seda, et Eestis on ligikaudu 11 700 NEET-noort.
[hr gap=””]
Noorsootöötajad vajavad uusi teadmisi ja oskusi
Kiire tehnoloogiline, demograafiline ja sotsiaal-majanduslik areng toob kaasa suuri muutusi nii ühiskonna toimimises kui ka majanduses. Selle protsessi paratamatu kaasosa on töötajate oskuste kiire vananemine ja uute arendamist vajavate oskuste teke.
Et kaasata rohkem noori ja parandada noorsootöö teenuste kättesaadavust, on vaja suurendada noorsootöötajate professionaalset suutlikkust ja tagada asjakohane ressursibaas. Osaluse suurendamiseks tuleb noortevaldkonnas leida üha uusi tänapäevaseid osalusvorme ning teadvustada osaluskogemusest õppimise vajalikkust. Nutika noorsootöö (sh diginoorsootöö) rakendamine avardab tunduvalt noorsootöö võimalusi. Tänavanoorsootöö mahu kasv eeskätt linnapiirkondades, aga teisalt ka noorsootöö arengusuund, et lähitulevikus võetakse suurema tähelepanu alla just keerulisemad sihtrühmad (sh nt NEET-noored), tingib vajaduse psühholoogiliste ja sotsiaaltöö teadmiste täiendamise järele. Järjest enam kaasatakse erivajadustega noori, mis tingib omakorda vajaduse eripedagoogiliste teadmiste ja oskuste järele. Rohkem tuleb arvestada noorte eripäraga, sh vaimse ja füüsilise tervisega, ning tulla toime käitumisraskuste või tähelepanuhäiretega noortega. Samuti on vaja osata töötada uutes ja muutuvates keskkondades, näiteks tänaval ja kaubanduskeskuses. Kolmanda suurema arendusvajadusena tõid eksperdid esile digipädevuste arendamise.
Üleilmsete trendide ja valdkonna suundumuste mõjul lähevad hinda järgmised teadmised ja oskused:
- koostöö- ja suhtlusoskused;
- muutustega kohanemise oskus ja loovus;
- motiveerimis- ja eestvedamisoskus;
- probleemide lahendamise oskus;
- üldised teadmised ja arusaam majandusprotsessidest;
- analüüsioskus, kriitilise mõtlemise ja info tõlgendamise oskus;
- töö erineva kultuuritaustaga noortega eeldab noorsootöötajalt teadmisi kultuurierinevustest ja oskust neid praktilises tegevuses arvestada;
- avatud suhtumine õppimisse ja uutesse tehnoloogiatesse;
- digipädevus, sh valdkonnaspetsiifiliste IKT-lahenduste tundmine ja sotsiaalmeedia kasutamise oskus;
- üldised teadmised küberturvalisusest ja isikuandmete kaitsest;
- keeleoskus (eelkõige inglise ja vene keele oskus).
Noorsootöötajad puutuvad oma töös pidevalt kokku noorte muutuvate vajaduste ja olukordadega. Noorte sihtrühm on olemuselt ja tegevustelt eriilmeline alates esimese klassi lastest kuni töö- või pereelu alustavate noorteni. Igal noorel peab olema võimalus teha oma elus läbimõeldud otsuseid, mis arvestaksid tema vajadusi, aga ka ühiskonna ees seisvaid küsimusi. Noortele arengut võimaldava keskkonna loomine ja sobiva toe pakkumine eeldab noortega tegelevatelt töötajatelt sellekohast pädevust ja võimekust, aga ka piisava arvu noorsootöötajate olemasolu.
OSKA hariduse ja teaduse uuringuga otsiti vastust küsimusele, kuidas muuta koolituspakkumist jm, et täita valdkonna tööjõu- ja oskuste vajadust aastaks 2025. Tööjõuvajaduse seire ja prognoosisüsteem OSKA analüüsib Eesti majanduse arenguks vajalike oskuste ja tööjõu vajadust lähema kümne aasta vaates. OSKA uuringuid koostab Kutsekoda.
[1] HTMi aasta-analüüs 2017. Eesti hariduse viis tugevust. Osalus noorsootöös, vt https://www.hm.ee/sites/default/files/uuringud/eesti_noorte_osalemine_noorsootoos.pdf.
[2] Allikas: https://blog.stat.ee/tag/neet-noored/.
